Tervitus!
Olen Liis Lõhmus ja oma esimeses postituses sooviksin veidike rääkida, kuidas ning miks sai minust midagi hullumeelset nagu VAHETUSÕPILANE. Ja ei, mitte mingi nädalapikkune vahetusõpilane (kuigi see oleks ju ka ehk tore?), vaid TERVE AASTA VAHETUSÕPILANE. Peaaegu et terveks õppeaastaks pakin oma kotid kokku ja võtan suuna lõuna poole, Itaaliasse, hakkan elama üdini teises keskkonnas üdini teiste inimestega, imbun täielikult teistsugusesse kultuuri ja kaotan oma pea ära pastade ja pizzade maailmas. Juurde veel veidi kuuma pahvakat suvist Itaalia õhku ja talve pakasenäpistust. Kusjuures mul pole aimugi, kas mu elu ka TEGELIKULT selline välja nägema hakkab, kuid pildid võtavad mu peas elusa kuju ja unistada on ju ilus.
Kuidas ma aga üldse jõudsin kõige selleni? Kuidas olen praegu sealmaal, et hüvastijätunuuksete aeg on juba varsti-varsti ukse taga?
Kõik sai alguse ühest tavapärasest, tüüpilisest hallist koolipäevast. Ma ei mäleta täpselt, mis päev oli, kuid pakun, et neljapäev. See hetk on ilmselt igaveseks talletatud minu ajukäärude vahele. Kõnnin rahulikult klassi ja istun oma kohale akna alla. Kuna telefoni võis mul tollal kasutuks kapsaks nimetada ja klassikaaslastegagi jutustada polnud, suunasin pilgu aknalauale JA.NÄGIN.ÜHT. AJAKIRJA.
Ma veel muidugi ei teadnud, et tegemist on YFU ajakirjaga, mis juba õige pea mulle oma uksed avab ja uude salamaailma tõmbab. Lehitsesin seda ja mu esmane reaktsioon sellele oli täiesti vastuvõetamatu: nagu MIDA!!!?? Vahetusõpilaseks mina??? Aga see on nii kohutav ja jube ju!!! Ja veel KOHUTAVALT kallis, ja hei, mida me siin üldse räägime, ma olen ju kõigest mingi argpüks ja ei oska peale kauba inglise keelt!!
Need on mõned näited, mis mulle pähe kargasid ja mind kui kuklast närima hakkasid, kuid neile lisandus kaalukausile ka hunnik positiivset osa: Issand, kui lahe see oleks!!! Uus kultuur ja uus keel, TÄIELIK KESKKONNAVAHETUS, uued inimesed, uued kogemused!! Mu mõtted kõikusid kui heiskleval marusel merel siia-sinna, edasi-tagasi. Ja ometi...ma unustasin selle. Hirmud ja kõhklused said võitu ja ma ei mõelnud enam sellele.
KUNI JÄRGMISE KORRANI.
Astusin muusikaklassi taaskord sisse ja arvake ära, mis ma enda laua kõrvalt, akna pealt leidsin?
Jep, teil on õigus, taaskord seesama YFU ajakiri. Vaadates nüüd temaga tõtt, otsustasin asja korralikumalt süveneda. Tagantjärele mõeldes võib aga nentida, et universum oli ikka täiega minu poolt, mind toetamas. Kes oleks saanud garanteerida, et see ikka veel sealsamas alles on? Kes iganes oleks võinud selle kaasa haarata, aga ei, see oli ikka veel seal :)
Nüüd ei raisanud ma enam aega ja asusin põhjalikumalt uurima. Usaldasin, et see ei saa nüüd ju midagi hullu olla, lihtsalt üks aasta eemal kodust, kas pole? Asi polnudki tõesti nii ühekülgne ega kerglane, hakkasin aru saama nii rahastamise käikudest kui ka pakutavatest programmidest ja vahetusaasta kasulikkusest.
Esialgsest hirmust kasvas idee ja ideest võrsus peagi juba kindel plaan ja soov. Aga kuidas mu vanemad selle küll vastu võtavad? kipitas murepisar hinges. Koduuksest sisse pugedes olin vahetusaasta ja vahetusõpilase elu mõttega juba täiesti läbi imbunud. Ma ei suutnud enam suud kinni hoida, rääkisin kõik ühest veidrast organisatsioonist nimega YFU ja sellest, et minul, tagasihoidlikul ja pelglikul tütarlapsel on kindel soov (soov-plaan-soov, kes teab ;) ) minna ise terveks aastaks teise riiki, lühidalt öeldes vahetusõpilaseks!
Minu vanemate esmane reaktsioon polnud täpselt nagu minulgi pooldav (esimesena sai teada ema).
Aga, nagu iga asjagagi, on ka sellise teema korral võimalik asju selgeks rääkida ja seda ma tegingi. Eks kõik tundmatu on alguses veider ja aktsepteerimatu, saab ilmselt vastukajaks resoluutse ei ja heidetakse peatselt kõrvale. Mitte aga YFU puhul, sest seda kohe EI SAA maha panna :) Nii mõistsid ka mu vanemad lõpuks minu tulevast vahetusõpilase teekonda ja võimalikke raskusi ja õppisid tundma YFUd ennast kui hämmastava võimalusena saada küpse täiskasvanu pagas kätte pluss veel tolerantsuse ja uue keele õppimine, mis kindlasti suurendaksid võimalusi tööturul.
Maailm oli valla, vähemalt nii ma arvasin :) Mulle oli roheline tuli antud ja enamus mu suguvõsas toetasid mind.
Oli ainult üks takistus: kui esimest korda YFUst kuulsin, olin alles 7. klassis ja vahetusaasta jaoks oli veidike vara, samuti teadsin, et selleks, et ma valimispäevast edasi saaksin, et mind üldse vahetusõpilaseks vastu võetakse, on mul vaja inglise keelt osata.
Ma polnud tõesti just klassi priimus selles, oskasin vaevu lugeda ja sõnu välja veerida ning kontrolltöödes üldiselt üle kolme ei venitanud. Suur unistus minna aga vahetusõpilaseks motiveeris mind kõigeks, suvel võtsin vennaga kümneõppetunnise kestva inglise keele kursuse ja tegelesin sellega terve vaheaja süvendatult. Mu tulemused kandsid vilja ja peagi olin inglise keeles (grammatikas eriti) palju kõrgemal kui mõned teised. Olin õnnelik ja valmistusin eelseisvaks valimispäevaks, oma peas olin juba kindla kava enam-vähem koostanud: 8. klassis läbin valimispäeva ja siis on mul rohkem kui aasta aega, et rahulikult valmistuda ja siin-seal ehk ka toetajatega raha kokku saada. Valimispäevast sain rõõmsalt läbi, see polnudki midagi hullu, seal tehti eraldi intervjuu ja erinevaid ülesandeid grupis ning oli ka pisike inglise keelne osa, mis mul samuti hästi läks. Kevadel sõlmisin YFUga lepingu, otsustades suure keerutamise ja telefonide vahel jooksmise keskel Itaalia kasuks.
Miks siis ikkagi Itaalia? :)
Siin mängis nii mõnigi faktor, esiteks, valisin selle oma lähedaste pärast. Ma ei soovi, et nad peaksid aasta otsa muretsema ja juukseid kitkuma, kui ma nt kuskil Aafrikas või Lõuna-Ameerikas. Tean, et mu vanavanemad seda üle ei elaks.
Teiseks Itaalia kliima!! Olen alati soovinud oma vahetusaasta veeta mõnes sooja kliimaga riigis ja kuigi Itaalia pole võib-olla nii erinev, on nt Lõuna-Itaalias ikka suured soojakraadid ja oma ideaalis elaksin oma vahetusperega just seal.
Kolmandaks Itaalia niivõrd erinev kultuur, hea toit ja inimesed. Ma ei soovinud minna keskkonda, kus kus kõik oleks sama, samad söögid, samad mossis näod (andke andeks, eestlased) ja enam-vähem samad traditsioonid. Minu hing ihkas midagi tulisemat ja särtsuandvamat, just itaallastele nii omast temperamenti. Mul on ka väike salasoov, et tagasi tulles oleksin ka ise nagu üks neist ;)
Neljandaks võib ka mainida, et Itaalia oli parajalt keskmise hinnaga, mistõttu valik kandus sinnapoole (koos kõigi eelnevate põhjustega kokku arvestades).
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Itaalia oli minu jaoks kui paradiis Euroopas, kui Hawaii kesk ulgumerd ja kuigi tembeldasin seda alguses levinud ja ''kõik nagunii võtavad" sihtkohaks, kujunesid aja jooksul mu prioriteedid ümber.
Muide täiesti alguses olid minu riikidevalikus aga hoopiski nt Slovakkia, Tšehhi, USA ja Uus-Meremaa. Olen aga nii uskumatult õnnelik, et vaid Itaalia lõpuks sõelale jäi. Tean, et tegin parima valiku :D :D :D
Soovitan kõigil alati oma südame häält kuulata, kuid samas ehk ka mõistus kaasa võtta :) Südames olev hea soe tunne on aga ülim...
Nii, kuhu me siis jäimegi :) Peale Itaalia valimist hakkasin suvel tegelema ka toetajate otsimisega. Alustasin suure hurraga aga ei lõpetanud nii rõõmsalt. Kokku sain 3 toetust, praegu enam toetajaid ei otsi, kuid see ei tähenda, et teised alla peaksid andma! Minul lihtsalt polnud piisavalt motivatsiooni asjaga tegelemiseks ja uskusin naiivselt, et pea iga kirjaga on võimalik mõni toetus saada. Tegelikkuses on see aga hoopis teistmoodi, kuid sellest räägin hiljem ühes eraldi postituses.
Sügisel täitsin ligi kuu aega mahukat rahvusvahelist faili, mille käigus sain läbi käidud mitu haiglat ja kooliski veel mitu korda (kõigi tervisetestide, hinnete jms pärast). Pidi ka kirjutama 400 sõnalise inglise keelse kirja oma tulevasele perele ja veel palju muudki. Ütleme nii, et oli stressirohke, aga sai tehtud :)
Nüüd talvel toimus YFU talvepäev tervele perele (samuti vahetusperedele Eestis) ja nüüd kevadel on alanud kodugruppide kohtumised. Tean, et mulle otsitakse ka peret ja ei jõua ära oodata, millal selle viimaks teada saan :D
Seniks aga kohtumiseni ja kallid teile!
Armastusega,
Liis