Ciao!!!
Esiteks vabandust pereliikmete ees, kes ilmselt ootasid mu postitust juba eile, kuid siin pole internetiga kiita ning tegemist on palju olnud nii piltide kui videote laadimisega. Tänan ka kõiki heade soovide ja edu eest , mul on tõesti suur rõõm kuulda ja lugeda, kui paljud mind toetavad ja kaasa elavad.
Aitäh!
Aga lähme nüüd asja juurde, proovin kirjeldada eilset päeva nii täpselt kui võimalik, sest usun, et see esimene paneb ikka suure alguspunkti tervele vahetusaastale :)
Ärkasin kell kolm öösel , 24. augustil. Mu kõige armsam ja kallim ema oli valmistanud mulle imehea hommikusöögi, viimase Eestis.. Mind valdas tohutu suur õnne ja ärevusetunne, segamini elevuse ja veidikese hirmuga ka ikka, et kuidas ma nüüd 10ks kuuks ära lähen :D See tundub veel siiani uskumatu.. Suutsin vaevu süüa, sest kõik tunded lõid lihtsalt täiega kokku. Umbes 45 minutit hiljem võtsime suuna lennujaama poole. Tegime seal viimased pildid, check in'i, kallistasime ja rääkisime mõni sõna juttu, pisaraid ei tulnud, kuid emotsioone oli endiselt palju. Kogu selle kära ja virvarri keskel valdas mind aga tohutu rahu ja tasakaalu tunne. Hüvastijätt ja lahkumine ei tundunud katastroofilisena, vaid pigem kui loomuliku jätkuna minu senisele teekonnale. Ja pealegi 10 kuud läheb nii tohutult kiiresti! :D :( :('
Enne väravatest läbiminemist vaatasin veel viimast korda oma perekonna poole. See oli ilus ja maagiline hetk. Jään teid nii mäletama, nagu te mul olite: rõõmsa-kurvasegused.
Helsingisse lennki ootamine läks kiiresti. Turvakontrollist läbiminnes unustasin peaaegu oma püksivöö maha kuid kõik läks hästi lõpuks :D Aga see oli kuidagi see esimene deep moment, kui ma mõistsin, et ma nüüd reaalselt olengi üksi ja tervelt 10 kuud keegi mu lähedastest mind nii igapäevaselt aidata ei saa. Kuna olen küllaltki oma perekonnaga kokku kasvanud, tundus see tol hetkel küll kui maailmalõpuna, kuid tagasi vaadates ma ainult naeran sellise mõttetera peale :) :D Tean, et iga Itaalias veedetud pevaga ,,haagin" end oma perekonnast vaikselt aina rohkem lahti, kild killu haaval.
Soome viiva lennuki peale astudes valdas mind juba tohutu joovastus ja uskumatuse tunne. Me kõik tüdrukutega kinnitasime, et 10 kuu asemel on tunne nagu läheks lihtsalt nädalasele reisile. See ,,vahetusaasta" feeling pole mitte kellelegi meist kohale jõudnud. Filmisin oma kaameraga nii Tallinnast (kui ka hiljem Helsinkist) õhku tõustes seda lennuki-õhkutõusmise-hetke, mõeldes, et 10 kuud ma ju Eesti mulda ei puuduta, seega oleks arukas seda jäädvustada. Helsingis möödus aeg taas kiiresti ja juba olimegi taas lennukil, seekord Rooma poole. Kohtasime juba ka soome võppe , kuid juttu ajama veel ei kippunud.
Ma ei oska eales kirjeldada, mida ma Helsingi-Rooma lennukil tundsin.
Kui lõpuks kolm tundi lennukis lõpule hakkas jõudma ja esimesed Itaalia mäed ja mered paistma hakkasid, ma lihtsalt reaalselt jõllitasin iga sekund oma aknast välja (sain aknapoole jälle, sest kuidagi läbi veidra juhuse istusin kolmeses istereas üksi), tegin pilte ja jälle jõllitasin.
Kuna ma pole eales Itaalias käinud, tundus kogu see rohelus, loodus ja kõrged-kõrged mäed täielik müstika minu jaoks. Taevas oli nii selge ja pilved hõljusid üle nende tippude, mähkides suurimad neist enda sisse. Olin ka õnneseen sellepärast, sest nägin oma aknast täpselt, kui meri lõppes ning me Itaalia piirile jõudsime. See oli kõige ilusam ja parim asi, mida ma eales näinud olin, minu õnnetunne paisus veelgi. Kui lennuk maandus, olin ma juba nii suurt rõõmu ja elevust täis, et lihtsalt vaatasin end ümbritsevatele inimestele otsa, muudkui naerdes ja isegi silmi pilgutades, suutmata uskuda, et see on kõik tõesti tõsi... Et sellest nüüd saabki minu kodu 10ks kuuks... Ja epic moment oli minu jaoks veel see, kui esimest korda lennukis itaalia inimesi itaalia keelt kõnelemas kuulsin!!!
Bussiga viidi meid lennujaama, kus oma kohvrid kätte saime. Itaalia vabatahtlikud ootasid meid juba koos ühe ameerika poisiga (soomlased olid ka meiega loomulikult :) ), öeldi, et peame ootama veel belglasi. Päike kiiskas aknast sisse ja kõikjal oli palju inimesi, sildid käes lähedasi ootamas. Nägin esimest korda elus itaallasi üksteist põsemusidega tervitamas ning elavalt vestlemas, märkasin lennukilt tulemas ka nunnasid ning (võib-olla, pole kindel) ka munkasid. Kõik oli nii uus ja põnev, itaalia inimesed ja itaalia näod kõikjal seega ma lihtsalt võtsin mis võtta andis ja lihtsalt ahmisin kogu seda melu ja põnevust endasse. Mõistsin ka kohe, et itaallastel ajaga kiiret pole :) Tea, et kui sulle öeldakse seal mingi aeg, siis tegelikult võib seda vabalt kahega korrutada. Niisiis sai meiegi lubatud 10 minutist mille jooksul pidime laagrisse viiva bussi peale minema , 20-25 min, enne kui lõpuks teele asutasime. Sain kohe välja astudes aru mis palavusest kõik räägivad, sest seal on TÕESTI ülikuum. Mu pikkades teksastes jalad hakkasid kohe higistama ja kui juba bussi juurde (need olid tegelikult mingid mustad autod :D tuli välja) jõudsime, olin üleni märg. Õnneks pandi seal kohe konditsioneer tööle ja ma sain avanevale vaatele keskenduda, mis oli lihtsalt imeline... Eemal paistsid veel uduvines mäed ja kaunid majad, täpselt niimoodi küngastel nagu olen piltidelt näinud. olin taas hämmastunud ja üliõnnelik ja isgi kerges positiivses šokiseisundis, kui linnast välja laagri kohta sõitime. See hotell, kus ma järgmised paar nädalat elan, on hästi ilusa, vihmametsa meenutava aiaga. Siin kasvab palju palme ja selletaolisi puid ning ma leidsin siit isegi kiivipuu :D :D (kiivid polnud küll küpsed veel)
Olen teisel korrusel kaheses toas ning alguses mul toakaaslast polnud , kuid eile õhtul läksin ma vabatahtlikega rääkima (nad on endised võpid , itaalia päritoluga muidugi ning üldse hästi armsad ja lahedad!) ja asi sai korda aetud (küll veidike teistmoodi), minu tuppa tuli üks Austraalia tüdruk( ta tuli vabatahtlikult, kuna tema toas oli liiga palju inimesi), temaga eriti niisama ei suhtle, kuid vähemalt seda kuulsat aktsenti kuuleb küll :D :D Pluss olen kuulnud siin ka Uus-Meremaa aktsenti ning üleüldse kohanud inimesi nii Taist, Urugayst, USAst, Belgiast jne. Väga palju erinevaid riike pole, mõned võpid tulevad loomulikult veel järgnevatel päevadel juurde, kuid u nii 40-45 meid on siin, totaalselt arvu lõpude lõpuks ei tea.
Igatahes peale veidikest sisseseadmist helistan koju Eestisse isale ja vanaemale, et teada anda, et minuga on kõik korras ning olen elus ja terve :D Kell 13 oli söömine ning oi kuidas ma rõõmustasin, et siin ikka ehtsat itaalia toitu pakutakse, kartsin pigem mingieid friikaid jms. Kokk tõi ise kõigile laudadele erinevatel aegadel (sõltuvalt millal mingi laudkond mingi toiduga valmis sai) toitu juurde, kuid see, et öeldakse, et söök on sellisel kellaajal, ei tähenda veel, et toit kohe tuleb:D Itaallastele omaselt läheb ikka (ja nii on praegu olnud iga toidukorra va hommikusoogi korral, kus on buffee laud) tükk aega, millal midagi kohale jõuab või algab, nii et mu tühi kõht jõudis veel tühjemaks minna, enne kui viimaks süüa sain. Toit on siis itaalia päraselt väga mitmekordne, ma ütleks. Esiteks toodi lauda tomatipasta, kui kõik olid ära söönud, toodi salat ning... lehmafileed. See oli minu jaoks see esimene korralik vau-mida-ma-sööma-hakkan hetk, sest no tõesti, kes Eestis lehmaliha sööb ja veel nii igapäevaselt! :D :D Eks nata veider oli aga sõin ilusti ära ja muide väga hea oli! Meenutas natuke nagu veiseliha, marinaad/kaste millega tehtud seda oli , oli samuti suurepärane. Peale seda toodi siis lõpuks magustoit lauda, milleks olid oranzid meloniviilud. Ja loomuliult ei saa mainimata jätta, et iga toidukorra ajal on laual üks kena hunnik ciabattat (peaks olema see sai vist). Kartsin, et nüüd söön küll täiega üle nii et pärast ei jaksa liigutadagi, kuid ei sugugi. Saan nüüd aru, miks itaallased nii heas vormis on, sest toit on tervislik ja toitev ning magustoiduks ei nuumata mingeid rasvaseid torte sisse. Eks sõltub ka kogustest, kuid ka see oli minul, kes ma kipun tavaliselt üle sööma, kontrolli all.
Kui söömine lõpetatud, ei tähenda see veel sugugi, et nüüd lauast püsti ja minek. Toit on siin kohe erilise hoole all ja lihtsalt niisama laua taga aetakse ka kogu aeg erinevate toitde vaheldumisel juttu. Ja isegi, kui kõik on söönud, istutakse ikka veel ja räägitakse, kuni meil lõpuks siin keegi vabatahtlik annab märku, et nüüd on kõik ja siis tõusevad kõik ühtse massina nagu sõjaväes püsti :D U nii tund ja nata rohkem on praegu siin söömisele kulunud (va hommikusöök, senini :D). Peale söömist oli umbes kella viieni vaba aega, mille sees uuristasin veidike ümbrust ja ajasin niisama teistega juttu. Olen siin hea jutu peale saanud ühe minust aasta noorema USA tüdrukuga, kutsun teda O. Kell 17 siis oli meil sissejuhatus meie laagrile ja vahetusaastale, väike tutvustusmäng ka. Veidi pärast seda anti meile kõigile YFU särgid (või õigemini YFU Itaalia omad), läksime välja maja ette pilte tegema ning seejärel väikesesse linna siin, kus see puhkemaja/hotell asub. Linn on siin lihtsalt WOW. Ma võin küll vist käsi südamel vanduda, et pole ealeski näinud ilusamat ja traditsioonilisemat linna, või õigemini provintsi, kui see siin (kuid eks ma jõuan neid ja veel paremaid siin küllaga veel näha). Kõik need inimesed, pizzeriad, gelateriad ja purskkaevud, kirikud, monumendid, pikad-pikad trepid jne... Ma vannun, et see kõik võttis mind sõnatuks, ma lihtsan kõndisin ja jäin siis seisma ning tegin pilte ja filmisin... Ma luban teile, et kõik siin on täpselt nagu piltidel, ja kõige tipuks jättis loojuv päike majade peale hästi ilusaid toone ja varje. Sain seal juua ühest kraanist (see oli puhas vesi ja kõik jõid sealt) ning see jahutas kogu selle lämbuse keskel ikka tohutult. Veidi hiljem, kui olime seal ringi tuuritanud ja ühest trepist teise roninud, anti meile 20 min vaba aega. Läksime Gelateriasse (mul raha polnud küll) ja kogu seda jäätise,- tortide- ja muude magusate letti vaadates jäi mul lihtsalt suu lahti. Rohkem pole vaja öeldagi :D
O võttis endale mingi karamelli vms jäätise ning kuna pinkidel kohti polnud, istusime äärekivi peale ja lihtsalt rääkisime juttu ning kommenteerisime ümbrust (inglise keeles, mis on minu jaoks ka hea eneseületus olnud, sest olen mõelnud, et ehtsate ameeriklaste ja teiste inglisekeele rääkijatega ma ise rääkida ikka ei julge). Ta pakkus mulle ka enda jäätist kohe mitu-mitu korda ja issand jumal kui hea see oli!!!! Ma reaalselt sulgesin silmad ja nautisin seda kesk leebet sooja tuult ning inimesi. Ütlesin tallegi et see on nagu ,,heaven, paradise". Ausalt ka, lihtsalt proovige Gelatot ja te ei kahetse ealeski!!! Ma luban seda!!!
Igatahes kui meie võpide grupp koos vabatahtlikega taas kokku sai, läksime tagasi laagrisse, tee peal säras oranzikas päike juba veelgi eredamalt ning mina klõpsisin pilte jälle :D
Kell 20 oli õhtusöök ja selleks oli seekord kohe päris mitut laadi toitu, loen lihtsalt kõik ette: vorstid, mingid lihaviilud, sai of course nagu alati, salat või mingid juurikad ja siis pizza!!! Magustoiduks olid väiksed marmelaadikoogitükid, kuid kõik olid suurepärased!! Ahjaa, umbes kartulikrõpsulaadi asjad toodi ka lauale, sellised mõnusad pehmed ja mitte nii soolased. Loodan, et midagi ei unustanud, iga toidukorra ajal on laual pudelis vesi, muide :)
Peale hilist ja pikka õhtusööki kogunesime kõik veel konverentsisaali ja meile räägiti homsest päevast ja mida teha veel (nt hommikusöök kell 8 ja et me kindlasti toa uksed lukku paneks sest hotellis on teisigi külastajaid ning eelseisvast keeletestist, mille alusel jaotatakse meid gruppidesse, milles itaalia keelt õppima hakata). Peale seda oli u 45 min aega, et magama jääda ning seda me ka tegime....
Palju juttu, loodan, et sain piisavalt palju räägitud, vabandust, kui veidike ligadi-logadi tekst, kuid olen siin aru saanud nii mõnestki asjast ja soovin neid ka siin mainida (paljud on puht isiklikud, kuid leian, et pisiasjade välja ütlemine punkti haaval on parem ja lihtsam).
1. Itaalia on üks TOHUTULT ilus maa. Lihtsalt freaking amazing.
2. Siin võib palju näha palme või muid troopilisi puid.
3. Palavus on kohutav.
4. Siin võib kuulda kukkesid kiremas!! Nagu mina hommikul kell 6 ja praegugi kirjutades kuulen!
5. Blogi pidamine on raskem, kui võib tunduda. See võtab aega, väsitab eriti veel sellises kuumuses ja olen mõistnud, et paratamatult pean valima: kas korralik blogi pidamine ja riskimine üksi/isoleeritd jäämisega või internetist eemaldumine ja teiste inimestega suhtlemine vahetusaasta nimel.
6. Viiendast punktist eelistan viimast.
7. Kõigest ühe päevaga on võimalik ,,unustada" kogu su senine elu ja inimesed või siis tunda, et sa ei taha ,,vanast" elust midagi kuulda.
8. Internet eemaldab sind päriselust!!!
9. Itaalias ei ole rohelist muru, ainult mingid kuivanud rohutuustikud /heinamaa (vähemalt senimaani olen näinud nii)
10. Itaallased armastavad olla sulle lähedal, rääkida valjusti ning põsemusisid teha!!! See on kõik nii armas.
11. Kõigest ühe päevaga on võimalik hakata ,,ära vajuma" eesti keeles kirjutamises (ilmselt on seda ka mu tekstist veidi näha)
12. OLen õppinud lahti laskmist. Taaskord. Kõigest. Kõikidest ootustest ja lootustest (see kehtib nii inimeste kui elu kohta üldiselt).
13. Õnnelikud, naeratavad näod on nii imelised!!
14. Kõik vahetusõpilased ei ole sellised, nagu olen eeldanud.
15. Eesti vaikus on ikka kõige hinnalisem.
16. Udusse uppunud kõrged mäed..... armastan oma aknavaadet puhkemajas.
17. Itaallased söövad tõesti palju-palju pizzat, pastat ja gelatot!!
18. Itaalia keel on kõige imelisem keel üldse, näib, nagu nad tõesti naudiksid selle rääkimist, sest nad teevad seda väga huvitavalt, nagu lauldes!
19. Itaalia inimesed on väga lahedad ja sõbralikud.
20. Ma tunnen, nagu viibiksin kuskil troopilisel maal praegu :D
21. Vesi on väärtuslik. Palun ärge alahinnake seda.
22. Selle postituse tegemine on võtnud mul juba rohkem kui tund aega (võib-olla 2 varsti)
23. Ma tahan nii õue, mitte väljas netis istuda (ja seda ma kohe ka teen).
24. Ma olen unustanud poole itaalia keelest mida õppisin.
25. Erinevad aktsendid on nii elulahedad.
26. Kui itaallased pidutsevad, siis juba kõvasti, näiteks eile õhtusöögil pidas seal mingi seltskond sünnipäeva ja üürgamist-plaksutamist oli nii, et maja vabises (haha peaaegu :D)
27. Siin kastad sa saia pasta kastme sisse ja sööd ära.
28. Ma olen praegu väga õnnelik ja rahul kõigega, võib-olla veidike küll kipitab hinges igatsus, kuid sellest saab üle!!
29. MInu toas ja mõnes kohas veel on Jeesus Kristuse rist.
30. Maailma saab tõesti koju tuua.
31. Kiirabi auto hääl on huvitav.
32. Igasuguseid kirikuid/monumente on palju.
33. Mu rõduuks on siiski avatav. OLen selle eest nii tänulik.
34. Ma tunnen, et minus on midagi juba muutumas. Nagu kooruks Vana Liisi kiht jupp jupi haaval maha.
35. Perekond on hinnaline.
36. Sa lihtsalt pead elama mõnikord ka ainult endale.
37. Olen aru saanud, et kõigi inimestega ei peagi sõprust sobitama.
38. KUulsin, et mõned võpid on Itaalia jooksul hoopis mitu kilo alla võtnud, selle asemel et pasta-pitsaga juurde.
39. Pitsaviilud ei ole siin üldiselt kolmnurgakujulised.
40. KUi itaallased on rõõmsad, on kära palju :D
41. Ma tunnen ikka uskumatust, et ma tõesti siin olen.
42. Itaalia vaated on imelised.
43. Vaid ühe päevaga on võimalik leida endale inimene, kellega suhelda.
44. Mägedest üles-alla on raske minna.
45. Itaallased ajaga ei kiirusta.
46. Itaalia autodest on mõned kohe eriti armsad.
47. Päris kodutunnet veel ei ole. Kogu mu elu tundub korraga üks susser vusser :D
48. Inimesi on erinevaid. Saan sellest nüüd veel paremini aru.
49. Eesti YFU on ikka parim :D
50. Lõuna- ja õhtusöögi vahe on ikka päris suur (vähemalt siin).
51. Ma ei loe oma postitusi üle, sest see võtaks jällegi aega ja tekitaks väsimust juurde.
52. Ma lõpetan nüüd ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et rohkem mul öelda ei ole või et ma lihtsalt ei jaksa praegu rohkem :D :) Kindlasti on tegelikult öelda, kuid kõik omal ajal.
Nüüd piltide juurde!! Videoid tahtsin ka panna, kuid nende laadimisega on raskusi, vaatan millal-kuidas seda teen. Kuna piltide laadimisega arvutist võtab ülipalju aega, proovin telefoni kaudu pilte blogida, kuid midagi kindlat ma lubada ei saa :(
Ciao, armsad sõbrad!! Järgmine postitus tuleb alles septembri alguses (võib-olla videote-piltidega postituses varem, kui võimalik), kui keelelaager ja aasta alguse seminar läbi on.
Kallid ja päikest teile Eestisse!! :)
Liis