Mu süda on üüratu meri ja tunnete ookean ja isegi kui ma ei näita kõike välja, ei tähenda, et mu mõtted ei otsi väljapääsu.
Ma olen otsustanud kirjutada teemast, millest ma arvasin, et ei kirjuta kunagi. Või noh, võin kirjutada, aga erilist kirja panna pole.
Ma eksisin. Koduigatsus on minugi jõudnud ja mind enda kütkesse haaranud ja miskipärast on viimasel ajal see palju süvenenud, kuigi põhjust nagu polegi. Ma tunnen end aina õnnelikumana ja rohkem nagu kodus, kuid mitte päris. Ma ei hõlju enam kui ulgumerel kinnitatud mitte millegi külge, juured vanast-heast lahti rebitud, kuid samas pole ma ka siia veel täiesti uusi kasvatanud. Ikka veel on raske mõista seda karjumist ja kätega vehkimist, kuid samas on selle tagamaad mulle loogiliselt arusaadavad. Mõnikord üllatavad mind endiselt, miks tehakse asju ühtemoodi, aga mitte nii, nagu mina Eestis olen harjunud. Inimeste karakterid on huvitavad ja mitmekülgsed ja nad riietuvad teistmoodi, kui mina tean. Ühesõnaga, on nii palju, mis erinevad ,,normaalsest“, ma pean silmas sellest ,,normaalsusest“, mida mina terve oma elu Eestis teadnud olen, millised piirid olen ma tõmmanud ,,hea“, ,,viisaka“ ja ,,halva“ vahele, millised piirid eksisteerivad minu ühiskonnas, minu kodumaal.
Ma kirjutan need sõnad jutumärkides, et purustada illusiooni, nagu oleks miski minu arvates normaalne või halb-hea. Kõik sõltub perspektiivist ja kasutades neid sõnu sulgen ma kui ukse teiste võimaluste võimalikkusele ja nende ideede omapärasusele ning rikkusele. Ma tahan lõplikult jätta need terminid, sest iga inimene on erinev, iga keskkond on erinev ja mis on ühe kultuuri jaoks imelik, võib olla väga tavaline teise jaoks. Näiteks on pikkade juuste omamine väga loomulik Argentiinas ja nende lõikamist vaadatakse kui hullumeelsust. Miks?Sest see kõigutab nende ehitatud piire, mis hoiavad alal ,,õiget“. Kas saab öelda, et nüüd kõik inimesed peaks juuste lõikamise kõrvale jätma ja sootuks ära unustama? Ei, mitte sugugi. Igal ühel meist on õigus elada ja käituda meie arusaamade järgi, kuni see ei ole ümbruskonda või teist olendit/iseennast
kahjustav ja on harmoonias meie südamehäälega. Või näiteks tehakse Itaalias alati inimestele vastuteeneid ja ollakse lahked ja sõbralikud, Eestis samas on inimesed ka loomulikult sarnased, kuid veidi vaoshoitumad ja suletumad (ja juba põrkuvadki kaks kultuuri oma täiesti vastakuti asetsevate erinevustega). Mida vaadatakse Eestis kui head ja kombekat, võib Itaalias olla teistsugune.
Niisiis me reisime võõrasse riiki, magame hotellis ja käime vaatamas mõnda ilusat muuseumi/muud. Meie eest kantakse hoolt ja me saame nautida arvatavasti parimat toitu. Kõlab huvitavalt, kas pole?
Vahetusaasta pole selline. Jah, me saame proovida uusi sööke ja näha ka ümbrust (sõltub muidugi), kuid midagi väga olulist on siiski puudu.
Vahetusaasta ei ole hotell. Sind ei teenindata päevad läbi ja lisaks positiivsetele emotsioonidele ja rõõmule koged sa samal määral valu ja kurbust, mõnikord tundub, nagu tahaks sisemus lõhkeda, sest kõike on korraga nii palju, kohustusi-tegemisi kuhjuks kui mitte kuskilt.
Ma ütleks, et nimekirja kuuluvad näiteks...
uue keele õppimine
terve maailm näib justkui survestavat, et sa keele max 2 kuuga ära õpiks
sa pead olema õnnelik ja naerusuine 24/7
pead leidma sõpru ja olema sotsiaalne
ja samas pead õppima ning leidma aega oma hostpere jaoks
pead leidma aega puhkamiseks ja oma ajaks
ka kodumaa perega on vaja suhelda ja sõpradega
pead kohanema uue keskkonnaga ja arvatavasti mõned vanad harjumused selja taha jätma
muud mured ja probleemid, millega pead tegelema
jne jne....
Ja kõike seda peab tegema justkui korraga ja aega kui polekski.
Lühidalt, kui sa oled juba keele suhu saanud ja juba rohkem kohanenud, võib elu tunduda peaaegu et sama nagu kodumaalgi, ainult, et kõik tunded on mitmekordselt võimendatud.
Õnn on alati 100 korda suurem.
Kurbus on alati 100 korda suurem .
Kui sa vastad koolis heale hindele, on uhkustunne ja rõõm 100 korda suurem.
Uut toitu proovideski tõuseb rõõm mitmekordseks.
Elu näib justkui Ameerika mägedel liikudes, kord nii, siis naa, kord üles, siis
jälle kolinal alla.
Ma teadsin, mida vahetusaastalt oodata võib, nii ma vähemalt uskusin. Olin lugenud enda arvates piisavalt blogisid ja kuulanud piisaval arvul YFU infotunde, et MITTE teada, kuidas olla ja kuidas täpsemalt vahetusaastal käituda. Mõtlesin isegi kindlad tegevuskavad valmis. Teate mis? See kõik varises kolinal kokku, nii pea, kui ma Itaalias lennukilt maha astusin. Võib-olla juhtus see juba enne, võib-olla mõni osa minust, mõni eelarvamus-ootus oli
juba veidi varem koost lagunemas. Kuigi ma korrutasin seda endale mitu korda, et ei oota vahetusaastalt mingit lusti ja lillepidu, maalisin ma sisimas endale ikkagi kõigest ilusa pildi, näiteks ma käin palju reisimas ning päevitan pidevalt kuuma päikese all, ma söön erinevaid pastasid iga päev jne. Lõppude lõpuks kogunes neid väga palju ja mõned on täitunud, kuid mõned mitte, nendest olen ma lahti lasknud ja neid ma ei igatse. Ma usun nii.
Lennujaamas olin ma endiselt Vana Liis, kelle kest oli hakanud juba vaikselt maha kooruma, kuid kes oli endiselt ikka tema ise, koos kõigi nende kogemuste ja ehitatud inimsuhetega, mis hõlmasid tema kuuteteist eluaastat. See oligi kõik, mis veel võtta oli, mida mu lähedased minust lennujaamas veel nägid.
* * * See mina, Vana Liis hävines 24. augustil 2017 alates hetkest, kui turvaväravad tema järel kinni sulgusid. Uue alguse ja Uue Mina loomine oli kõik edasine.
Ma jätsingi kõik maha, vähemalt ma üritasin. Minu pere, sõbrad, tuttav keskkond ja kõik muu väline. Kõik. Kõik see jäi maha. Kuid miski, mida ma ei saanud nii lihtsalt maha jätta, olid minu iseloom, mis oli 16 aasta jooksul kujunenud ja minu MÄLESTUSED. Ja inimesed, kellega ma olin neid loonud ja läbi elanud. Need virvendasid minu südames nagu igaviku ookean ja lootuselill, millest õitses armastus nende mälestuste vastu. Kõik need kaunid hetked veedetud kuuvalguse allikas ja õnnes, ka kurbuses.
Ma võtsin nad kõik endaga kaasa. Ma poleks neid kunagi saanud maha jätta, kuid ma olin valmis ,,loobuma“ oma vanadest harjumustest ja laskma lahti kuni vahetusaasta lõpuni mulle kalliks saanud inimestest (loe: vähendama nendega kontakti, et uues keskkonnas sisse elada jne). Kuid minu südamest ma mälestusi välja võtta ei saanud, kui mõelda, siis pole see isegi võimalik :)
Ma ei olnud aga mõelnud, et Itaalias olles hakkavad need mind saatma ja kui tasakesi kõrvu sosistama, meenutama, mis on olnud ja milliseid ilusaid momente oma elus kogenud ja millest olen valinud mõneks ajaks eemal olla. Ma mõtlesin, et koduigatsus ei saa olla ju NII hull, samuti, et kultuuride põrkumine
ei ole midagi erilist ja ei põhjusta mingeid ebakõlasid. Mis tegelikult otseselt ei juhtunudki, kuid sisemise ebakõla ma usun, et küll. Usun, et see sõltub, kui palju me oleme valmis oma sisemisi piire laiendama ja kui palju ja suurel määral UUT omaks võtma. Nii toimub ka nn kultuurišokk kergemini (mida võibki tegelikult minu arvates lugeda kahe ehitatud piiride põrkumiseks) ja see teadmine oli tegelikult väga kasulik. Ma ei kartnud uut, vaid olin valmis selle uute kogemuste ja väärtuste nimel lahkelt vastu võtma. Loomulikult ei toimunud kõik puhtalt minu käeviibutuse peale, aga seda mõistsin alles hiljem.
Mul on seda kummaline ja natuke valus tunnistada, kuid ma polnud kunagi Eesti nö pooldaja olnud. Mulle oli kõik justkui vastumeelseks muutunud, alates ilmast kuni lõpetades poliitikutega ja olgugi, et lahkuda oli kurb, tundsin ma, et uus algus on silme ees terendamas. Loomulikult ei võtnud ma otsust minna vahetusaastale sellepärast, kuid ega kui aeg lähemale hakkas jõudma, ei jõudnud ma ära oodata, millal saaks minema ja kuskile ,,ilusamasse“ ning soojemasse kohta. Jah, mul olid lõppude lõpuks kindlad ootused ja lootused leida see ,,perfektsus“... Ning, alateadlikult, lootsin ma taasleida armastuse ja uhkustunde Eesti vastu, mida ma varasemase kogemuse tõttu teadsin võib välismaal elamine teha (kui olin nädal aega Saksamaal vahetusõpilasena õppisin samuti Eestit taas hindama, kuid see ei püsinud kauaks).
Algus oli sürreaalne. Kõik oli nii uus, kummaliselt kaunis ja kaunilt kummaline. Olgugi, et iga uus algus võib olla emotsionaalselt väsitav, kandis rõõm ja eufooria ja avastamiskiirgus mind kui lainel edasi.
See püsis mõnda aega, reaalsusse maabusin ma küllalt kiiresti ja hoidsin selja sirgelt püsti. Olin valmis avastama uut ja uut ja uut, valmis saama uusi kogemusi ja õppetunde ja looma uusi inimsuhteid. Kui ma oma kodumaast mõtlesingi, siis vaid hetkeks ja seda hetke polnud kauaks. Ma tundsin igatsust üürikestel hetkedel, kui midagi meenutas mulle Eestit... Näiteks lugesin mingit uudist Eesti kohta või sõin kaasavõetud Eesti šokolaadi jne. Põhienergia läks aga kõigele muule, kõige uue loomisele.
Ma tõstsin Itaalia väga kõrgele pjedestaalile, hinnates tema uhket ajalugu, suursugusust ja rikast kultuuri. Tahtsin avastada ja kogeda. Kõik oli kui karuselli peal.
Ilusad ajad polnud aga selleks, et püsivalt jääda. Üks raskus saabus teise järel ning nendest kirjutan ma arvatavasti järgmises postituses, kuid ütlen, et raskused panevad meid tõesti pea et kõike uue pilguga vaatama. Või siis meid sunnitakse nägema, sest kui valu hõlmab kogu meie südameruumi ja pimedus saabub, hakkame me otsima valguskiirt, kasvõi alateadlikult. Midagi, mis teeks enesetunde kergemaks ja lohutaks.
Minu jaoks saabus see mõistmisega, nii ootamatu ja suure tundena, et selleks on Eesti. Selleks on teadmine, et ma KUULUN kuskile, kuskile, kus inimesed mõistavad mind täielikult, minu käitumisi ja tundeid ning räägivad minuga sama keelt ja tunnistavad sama ajalugu. Mulle saabus kohale teadmine, et isegi kui lootus näib pea et otsakorral, pole ma kunagi üksi. Ma ei hõlju ringi mittemiskis, minu juured on Eestis ja see eestlaslikkuse TUNNE on just seal, ka minus, minu südames.
Ma vaatasin oma hinge, selle sügavamaisse soppidesse ja leidsin sealt EESTI.
Olgugi, et ma kunagi ei arvanud end seda kirjutavat, pean ma tunnistama (kui küsida), et ma tõesti tõeliselt hakkasin igatsema Eestit. Ja ma igatsen. Ma ei tea isegi täpselt mida või mis hetkel see TÕELINE igatsus tuli. Sellele tõesti põhjust kui ei leidu ning mu juured on kinnitumas aina rohkem ja rohkem Itaalia pinnasesse, pimedus on möödunud ning mulle meeldib mu elu siin, kuid see pole sama, mitte vähemalt veel. Kuigi kodutunne on juba aina rohkem kohale jõudmas, pole see loomulikult veel lõplik. Jah, ma räägin iga päev 98% ajast või rohkem itaalia keeles ja käin läbi itaalia inimestega, kuid mälestused, helkimas kui igavesti valgustava tulukesena minu hinges on hakanud rohkem ja eredama kiirgusega paistma, nagu päike läbi minu südame.
Ja minu südamesse on hakanud tekkima ARMASTUS. Millegi vastu, mida meie kutsume Eestiks, kuid mis on enamat kui see. Usun, et see on midagi, mida ei ole võimalik kirjeldada. Ei saa vaadata Munamäge ja öelda, et see on Eesti, samuti pole arvatavasti võimalik öelda, et iga Eestis olev rahn on Eesti.
Ma olen mõistnud, et mina ja eestlased, meie OLEMEGI Eesti.
Meie.
Meie, kes me loome iga päev oma olemuse ja ajalooga olevikku, selle sosinaid ja lõputuid võimalusi tuleviku jaoks. Meie, kes oleme koos seisnud ühtse massina läbi sajandite, läbi raskuste ja meeletute aegade.
Meie loomegi Eestit. Iga päev, igal hetkel.
See on nii veider tunne. Mõista midagi, tunda, kuidas sul kistakse kui must loor silme eest ja lastakse lõpuks näha valgust. Ma ei lase enam kellegil, ka iseendal Eestit maha teha ja seisan julgelt meie rahva eest, olgugi, et ma pole seal, kuid ma olen enda südames koos selle tundega nimega Eesti, koos kõigi mälestuste ja elamustega, koos oma keele ja rahvaga.
See on raske, kui midagi igatsuse taas üles tirib, kui lihtsad need asjad võivad olla. Näiteks juhtusin ma sööma saia moosiga, mis MAITSES nagu Eesti, mulle tõesti tundus nii. See tiris minus üles mingi tunde, millegi hästi sooja ja tuttava ja pole vist vaja öeldagi, et edasine söömine oli kergelt raskendatud :) Laulupeo videot vaadates nutma ei hakka (kuid eks see ole ka vist minu tugeva iseloomu pärast), kuid klombi kurku kisub küll. Ma vaatan, ma tunnen ja kuulen selles kõike seda, mis me oleme, mis eestlased on ja mis tunne see tõesti on olla eestlane. See MISKI, see midagi, mis on nii eriline, et eristab eestlased kõikidest riikidest ja rahvustest.
Võib-olla see ongi nii iga rahva puhul.... Et vaid meie enda riigi kaminakolle on kõige soojem ja metsapiiri taha kaduv päikeseloojang kõige eredam. Ja enda rahvusest inimese kallistus kõige suuremat kodutunnet pakkuv.
Mis asi see on?? Igatsus.... Mille järele?? Mul ei ole veel kindlaid vastuseid.
Ma ei tea kõike ja ei saagi kunagi teada, kuid miski, mida ma tunnen ja tean praegusel hetkel on, et armastuse leek EESTI vastu on minus taas sütitatud. Eesti pole enam mittemiski minu jaoks.
Itaalia on imeline riik. Ka USA ja Jaapan on kõik imelised, kuid mitte miski pole kunagi nii imeline kui minu rahvus ja minu kodumaa, ja armastus, mis särab üle minu südame heledate laotuste.