top of page

Ma olen jõudnud kultuuride ühinemise lävepakule

Ohhh..... Midagi imelist ja samas nii hirmutavat on minu sisemuses muutunud. Midagi, mida ma lugesin ja teadsin, et juhtub mingil hetkel, mingil punktil kõigi vahetusõpilastega, kuid selle tunde tõelisest tuumast polnud mul siiski aimugi. Enne ei saa ju niikuinii millestki päriselt aru, kui selle ise läbi elad, kas on siis tegemist mingit sorti tunde või lihtsalt inimese tundma õppimisega. Eeldan, et see on arvatavasti normaalsus kõigi nö võõrsil elavate inimeste jaoks, kuid kuna kirjutan siiski enda kogemustest siin Itaalias, sooviksin selle ära mainida.

Enne minu aastat Itaalias oli minu maailmavaade mõnes mõttes ikka üsnagi kitsas. Kuigi mõningane varasem reisimine oli selle piire natuke laiendanud, tundsin, et nii palju on veel puudu. Tegelikult ma isegi ei teadnudki, mis see PÄRISmaailm oleks, mida endast PÄRISelu maailma igas nurgas kujutab. Silmaklapid ees, pooleli avakil, pooleldi mitte, nägin ma asju väikese Eesti mätta otsast. Ma ei ütle seda selleks, et naeruvääristada meie armsa kodumaa pisisust, vaid et anda ettekujutus, kui väike võib olla inimese vaade elule, kui elada vaid ühes kohas, ilma selle piiridest palju väljumata. Kui sa mõtled elule, võrdled sa seda kasvõi mingil moel alati selle keskkonnaga, kust sina pärit oled, milles oled kasvanud või millega igapäevaselt läbi käid. Kuidas saaksidki seda kõrvuti asetada nt eluga Brasiilias, Jaapanis või ükskõik kus muus kohas? Mõnikord ei pea isegi nii kaugele minema, piisab ehk isegi mitteteadmisest, milliseid kogemusi su naaber aia taga kogeb. See ei tähenda minu arust, nagu peaks nüüd iga inimese ellu põhjalikult süüvima, kuid see oli osaliselt hea näide, kui suures pimeduses me võime elada. Teadmatus ja oskus mitte kuulata ja tähele panna, on ehk isegi kõige suuremad murekohad meie maailmas. Tagasi teema juurde tulles ei saa jätta mainimata tõde, et kui me kasvõi mõtteliselt vaatame mingit riiki, vahet pole, kas me oleme seal käinud/sellest kuulnud või mitte; alati on meil peas ettekujutused, ootused, kuidas elu seal olema peaks või kuidas käituvad inimesed jne. Tihti on sellised aimdused tulenenud teiste inimeste ütluste või kuulduste põhjal ning jah, arvasid juba ära. Jutt käib eelarvamustest ja kuna see teema on kõigile juba niigi tuttav, ei hakka ma sellel väga pikalt seletamiseks peatuma. Küll räägin aga, kuidas see nimetatud teemaga seotud on. Näiteks kui mõelda Uus Meremaa peale, mis esimesena silme ette tuleb? Minu puhul tulid kohe näiteks mitmekesine loodus, benjihüpped ja omapärane aktsent silme ette. Kõik nii huvitavad, põnevust tekitavad ja ainulaadsed, et tekitab kohe soovi sinna riiki minna. Nagu aga näha võib, on kõik need samas nii huvitavad asjad küllaltki pinnapealsed. Need ei küündi sügavale inimeste igapäevaellu ja tunnetesse, selle niigi peenikesed ja lühikesed juured ei ulatu isegi Uus Meremaal elavate õpilaste kooliellu. Mitte kellegil pole arvatavasti aimugi, kui palju ja kas kohalikud inimesed piima hinna üle kaeblevad või kas nende lemmikhobiks on üldse kõrgetelt platvormidelt köiega laskumine. Vahetusaasta aga on just täpselt kõike seda pinnapealsusest sügavamat, midagi, mida silmaga niisama lihtsalt peale vaadates kohe näha pole. See on ootustest ja inimeste ja ka enda mõistuses loodud eelarvamustest läbi murdmine ja näha üht rahvust selle täielikus ehtsuses. Minugi puhul, enne Itaaliasse minekut, oli mul Itaaliast üsna magus ettekujutus. Mida ikka mõelda ühe maailma uhkeima ja suurima ajalooga riigi puhul?? Pasta ja ilusad mäed olid vaid ühed vähestest piltidest, mis mul kindlalt silme ees püsisid ja ei jätnud mind isegi siis, kui olin juba veidi vahetusõpilase eluga Itaalias tutvunud, blogisid ühest otsast teiseni lugedes ja isegi ettekujutusi veel uhkemaks puhudes. Sellele ei saa lihtsalt kaasa aidata, enne vahetusaastale minekut kujuneb alati mingi pilt nendest kuudest sinu uues riigis koos uue kultuuri ja inimestega. Ja ma tõesti korrutasin endale, et langeta ootusi, langeta ootusi, lihtsalt ära oota mitte midagi nagu kõik on kogu aeg öelnud. Aga teate mis? Seegi ei läinud täide. Minu ootused olid alates lennuki tõusmisest Tallinnast kõrgemal kui eales varem ja esimestel päevadel ei kahanenud need eriti palju. Turistivaimustus püsis nii umbes nädal aega, kus ma olin pidevalt saja protsendise õnne-energialaksu peal. Tagasi vaadates mõistan, et need esimesed hetked olid päevad, kus ma nägin Itaaliat veel nö võõramaalase seisukohast. Ma polnud veel elanud-kogenud seal piisavalt, et osata näha kohalike inimeste iseloomujooni, nende käitumise taga olevaid põhjuseid või miks näiteks pea kõiki toite eraldi süüakse. Mida enam aga aeg möödus, seda enam minu ehitatud eelarvamuste müürid hakkasid nihkuma, vahetevahel kiiremini ja suurema mahuga, teinekord hoogu vähemaks võttes ja peatudes, esitades küsimusi ja mõteldes vahetusaasta ja elu tähtsuse üle. Kuna vahetusaasta paneb mõtlema. Kõige üle. Ja mitte millegi üle. Sa võid avastada end mõtisklemas oma kodumaa ilu üle matemaatika kontrolltöö ajal või leida end arutlemas sõbraga rahvuste erinevuste üle. Sinu mõtetel ja meelel oleksid piirid justkui kadunud ja esimest korda elus võid tunda, et näed selgelt. Ma ei tea, kuidas seda veel paremini seletada, see on tunne, nagu maailm laieneks sinu silme all. Elu nägemine vaid Eesti punktist võetakse suure tiiva alla, kus asuvad kõikides teistes riikides elavate inimeste elud. Mis teised riigid, võite küsida. Kõik teised riigid koos teiste vahetusõpilastega, samuti tulnud sinu vahetusriiki. Pelgalt nendega rääkimine ja kogemuste vahetamine annab sulle imelise sensatsiooni, segu ühtsustundest ja kultuuride mõistmisest. Mitte küll täieliku pildi mõistagi, kuid see aitab seda laiendada, rohkem kui sa eales aimatagi oskaksid. Ehk ühel hetkel avastad, et elust nt Ungaris mõeldes vaatad seda läbi oma ungarlasest sõbra nägemuse/kogemuse järgi? Kas selle läbi tekiksid veel mingid uued eelarvamused või puruneksid need kõik hoopis sootuks? Kuidas jõuda ja kas on isegi vajalik jõuda selle punktini, kus riikides oleva lillelise elu nägemine asendub argipäeva omaga? Kas on vaja jõuda selle mõistmiseni, et isegi need inimesed California uhketel kallastel naasevad varem või hiljem igapäevaelu kohustuste, tunnete ja tuttavate nägude juurde? Sest mida ma olen vahetusaastal veel ühe asjana mõistnud (ja mida endiselt olen mõistmas), et elu ei ole lillepidu. Mitte üheski kohas, ei USAs, Hawaii saartel või Prantsusmaal. Me oleme kõik inimesed erinevate emotsioonide ja karakterite keerukate olemustega. Kuidas saabki keegi kogu aeg Eiffeli torni kõrval elades rõõmust õhata? Varem või hiljem lahtub see ebapüsiv emotsioon (sest emotsioonid kui sellised on juba niigi ebapüsivad) ning peab taas naasema nö pärisellu koos kõigi selle murede, rõõmude ja raskustega. Kõrguste ja langustega. Elu oma tasakaalus ja igikestvas rütmis. Ma ei mõista inimesi, kes väidavad, nagu olen ma tulnud siia mingile ''vabale aastale''. Ühest küljest ma mõistan neid, sest tean nüüd, et enne ise vahetusõpilaseks olemist pole sul ilmselt halli aimugi elust võõral maal, kuid samas inimesed kipuvad unustama, et see aasta siin pole väga paljuski mõttes erand; vastupidi, sa võid avastada, et see on üks kõige raskem aasta su elus. Ja inimesed ei mõista, et olgugi, et sa oled kuulus vahetusõpilane ja saad palju uusi kohti jne näha, elad sa ikkagi peres ja käid kohalikus koolis. Teed täpselt samu protseduure ja toimetusi nagu sinu ümberkaudsed, annad oma parima inimestega suhtlemisel ja sõprade leidmisel. Peamine suur erinevus on mõistagi, et sa pole sisemiselt ja välimiselt nagu teised sinu ümberkaudsed. Sul pole õrna aimugi, mida sinuvanused noored pärast kooli teevad või mille pärast näiteks sinu vahetusmaa inimesed närvi lähevad, mis neid haavab ja mis enib rõõmustab. Sa ei tea, mis kuulsast inimesest sinu klassikaaslased räägivad või mis juhtus neli aastat tagasi sinu hostperes. Ma ütleks, et see on vahetusaasta algul üks raskemaid komistuskive; kui veel keel ka suus pole, on ''täispakett'' koos nagu ma ütleks.

Tihti tuntakse end ''võõrastena'' või eemaletõrjututena, jutud, et paari kuuga on juba kohanemine täies hoos, vastavad osalt tõele ja osalt mitte. Pigem on vahetusõpilased öelnud, et just enne äraminekut tundsid nad, et on nüüd täielikult kohanenud ja kõik varem ''imelikud'' asjad omaks võtnud (selles mõttes nt uued kombed-käitumised jms asjad, mida sa algul ehk ''imelikuks'' pead, sest pole sellise võimalikkusega varem kunagi kokku puutunud). Selleks ajaks on hostperega hea, tugev side loodud ja kohalikud sõbrad leitud. Mis veel kohalikesse sõpratesse puutub, ei saa jätta mainimata, kui oluline on nende osakaal sinu vahetusaastal. Need on need inimesed, kes võtavad su omaks ilma ühegi tingimuseta. Hoolimata ühestki ''veidrusest'', mis sinu kultuuriga kaasas võib käia. Kes on sulle abiks ajal, kui sa tunned, et lihtsalt enam ei suuda, kes aitavad sind keelega ja näitavad koolis, mida see või too õpetaja parasjagu ütleb. Need on inimesed, kes tulevad täiesti teisest maailmast, teisest keskkonnast, kuid kes teevad kõik parima, et sa ennast oma uues kodus võimalikult hästi tunneksid. Nad aitavad sul kohaneda ja tunda end osakesena nende maailmast, lastes sul samas nende omaga ühendada ka SINU maailma, luues imelise, omapäraselt kirju galaktika. See oli küllaltki värvikas kirjeldus, kuidas õiged inimesed aitavad sul end ja oma elu uuesti ja teistsugusel moel ühes ehitada, samas protsessi täielikult nautides ja ilma langemiseta endale teed luues. Oota ära need õiged inimesed. Nagu ma olen juba oma ühes varasemas postituses maininud, võib esimesed kuud tunduda nagu jookseks sinu käte vahelt inimesi kui liivana läbi. Kõik justkui hüppavad korraks sisse, heidavad viivu maailmale, mida sina alles endale taasloomas oled. Esiti võib tõusta vaimustus, et ''oh, ma olen endale juba paari päevaga sõbrad leidnud!'' ja olgugi, et miski ei garanteeri, et seda mitte ei juhtu, pole see samas ka millegagi tagatud. Seega oota, vaata ja jälgi oma kujunevaid sõprussuhteid inimestega. Ja tea, et kõige õigemad on alati väärt ootamist.

Sõbrad polnud aga siiski teema, millele kavatsesin täna keskenduda. Kuhu tahtsin jõuda on tunnistamine, kui palju on kõik muutunud. Kui palju olen mina muutunud. Ja kui palju on vahetusaasta mind muutnud. Ma ei jõuaks ilmselt ealeski kõiki pisiasju, mida olen märganud ja mida kogenud/millest osa saanud siia kirjutada, ehk isegi mitte kirjeldada... Seda peab ise kogema, ise tulema vahetusaastale ning nägema kõiki selle ilusid ja võlusid omas ehtsuses. Minuga toimunud ülisuure muutuse pidin aga ilmtingimata üles kirjutama ja selleks ongi, et ma tunnen, nii ülivõimsalt ja suure lainena, et maailm on pugenud minu südamesse. Ma näen rahvuseid ja riike kui indiviididena, kui isikutena, eriti just neid riike, mille inimeste elust mul on olnud võimalus kasvõi mingil määral osa võtta. Mõistmine, et me kõik oleme hoolimata erinevustest üks, kogeme samu emotsioone ja ihkame püüelda õnne ja armastuse poole nagu kõik olendid ilma peal. Riigid ja rahvused annavad meile hea ühtekuuluvustunde, kuid lõppude lõpuks oleme me kõik siiski üks tervik.

Tervitusi ja avardavaid mõtteid soovides,

Liis

RECENT POSTS:
SEARCH BY TAGS:
bottom of page