top of page

Ja see on sulle, Eesti

See päev ongi käes. See päev ongi juba läbi. See päev oli ja oli olnud ja on ikka veel kuskil minu südamesopis eksisteerimas. Ma ei arvanud kunagi, et nii olulise päeva Eesti ajaloost ja aastast pean eemal veetma, teises riigis, tuhandete kilomeetrite kaugusel, teises keele- ja kultuurikeskkonnas. Valu, mis varem lõikas mu südame miljoniks väikseks tükiks, põhjustatud eemalolekust minu kodumaast, on asendunud rahutundega. Minu hinge on voolanud teadmine, et kõik on hästi. Ma kohe selgitan, miks ma selliseid tundeid kogen.

Enne vahetusaastale tulekut ei teadnud ma isegi tegelikult, et see lõikab teid Eesti 100 juubeliga. Mitte, et ma täiesti võhik või tundetu selles teemas oleks olnud, nagu kõik teisedki eestimaalased, sain minagi iga aasta nii pingviinde paraadi vaadatud kui ka Eesti lipuvärvides torti söödud. Ainult et emotsionaalsel tasandil, minu jaoks, ei tähendanud see päev midagi ülierilist. Ootasin seda peamiselt sellepärast, kuna teadsin, et sel päeval saab head-paremat süüa ning niisama koolist ja tavarutiinist chill-oleku võtta. Olen juba varem kirjutanud, et ma pole kunagi Eesti patrioot olnud. Minu hinges ei leidnud see mitte mingit erilist kohta, peale tõsise pilgu, mis põrnitses mu kodumaad häbi-põlastuse seguga. Iga asi Eestis oli minu jaoks alla igasuguse arvestuse, küll leidsin ma põhjuseid kaevelda vihmavette vajunud kummiku üle või selle ja tolle poliitiku tegemiste üle. Olen nüüd mõistnud loomulikult, et vaid tõeliselt ühes riigis elades on võimalik sügavuti näha ja mõista selle tegelikku elu ja olemust, alates väikestest detaildest kuni tervikpildi loomiseni. Need kuud veedetud Itaalias on muutnud selle ütluse minu jaoks reaalsuseks, uueks dimensiooniks. Ma ei vaata enam kunagi meie maailma, Eestit, Itaaliat, inimesi jne sama pilguga. See pole ei heas või halvas mõttes, vaid üks viis näha asju kogu nendes olemuses; tervikpildina, kui mitte kogu tõde kuni põhjani välja, siis vähemalt mõista nende põhjatute sügavuste olemasolu. Nagu juba ka varem seletasin, on minu nägemus Eestistki selle aja jooksul paljugi muutunud, olen õppinud taashindama – ja väärtustama meie armsa riigi võlusid, selle erinevaid tahke ja tõelist ilu. Olen hakanud nägema sügavamale pealispinnast, ignoreerides, mida teised inimesed Eesti kohta on rääkinud (sest valearvamusi ja kuulujutte on oi kui palju) ja otsustades näha ja vaadata ainult seda, mida mina tõeliselt südames tunnen Eesti vastu: kodu-, rahu-ja õnnetunnet. Võib olla veel enamatki, mõtted, mis hüppavad mulle pähe, kui oma kodumaa peale mõtlen. Ka armastus. Üle kõige siiski armastus. Kodutunde kui tunde sellise on võimalik luua igal pool, olen mõistnud. Selle aluseks on armastus ja soojuse-turvalisusetunne, mille eksistentsi kohal ei ole reegleid või ettenähtud ''õigeid''

kohti. Me võime selle leida inimestes, meie toas, majas või lihtsalt mõnes kaunis rahulikus, looduslikus pesakeses. Selle aluseks on see TUNNE, ja selle tekkimine nõuab nii aega kui ka veidi tööd enda ja ümbritseva keskkonnaga, millest oled otsustanud luua kodu. Teinekord tekib see lihtsalt iseenesest, nagu ma ütlesin, piire ei saa kunagi olla. Kui aga nüüd tagasi Eesti teema juurde tulla, siis soovin öelda, et minu kodumaast nii tähtsal aastal, nii tähtsal päeval eemalolemine pole mõistagi olnud lihtne, eriti veel praegu, kui tal on täis ligi 100 aastat loomisest kui riigina. Sisimas usun, et neid aastaid on enamgi, seda võib kutsuda nö ametlikuks loomiseks, sünnipäevaks.

See suurem igatsusetunne ja kurgus kripeldav kurbusetunne hakkas liginema juba paar nädalat varem mu hinge, kui olin endale täielikult teadvustanud, et TULEBKI EESTI 100 SÜNNIPÄEV NING JAH, MINA EI SAA SEAL OLEMA, ET KOOS NENDEGA SEDA IMELIST PÄEVA, SEDA KAUNIST ARMASTUSE-JA ÜHTSUSETUNNET TÄHISTADA. Mida lähemale jõudis, seda enam tõusis minus üles ka süütunne. Kuidas ma saan ometi nii südametu olla, et lihtsalt vabatahtlikult Eesti jätan, veel eriti 100ndal sünnipäeval? Kuidas ma saan niivõrd isekas olla, küsisin endalt. Kumb oleks olnud tähtsam, kas aasta välismaal minu elus, kus loon enda uue maailma või päeva tähistamine, mis oli loonud Eestit ja kasvatanud selle tähtsust iga tõusva aastanumbriga? Mõistagi, et igal asjal on oma miinus-ja plusspunktid. Valides emma-kumma vahel peab paratamatult millestki loobuma. Meie valida on ainult see, kas valik mille teeme, on piisavalt suure väärtusega. Nagu juba öeldud, ei teadnud ma kummalisel kombel enne vahetusaastale tulekut, et Eesti sünnipäev on tulemas. Isegi, kui see mulle lõpuks kohale jõudsin, proovisin ma alguses tõde enda eest peita. Tegin kõikvõimaliku, et millelegi muule mõelda, mattes selle päeva kui kaugele eemale minu meelte tagustesse. Ühel hetkel, kui juba nädal puudus, mõistsin, et olukorra eest põgenemine ei vii mitte kuskile. Mille ees mul ikka nii suur hirm oli, mõtlesin. Kas Eestist eemaoleku pärast või hirm minu oma südame murdumise ees? Kui ma lõpuks mõistsin, et kõik vastused peituvad ikkagi minus ja et ainult mina ise saan lõppude lõpuks seda olukorda leevendada ja lihtsamaks muuta, muutus võib toimuda vaid minus eneses. Alates sellest hetkest hakkasin ma mõtisklema elu tõeliste väärtuste üle, mis tegelikult on TÕELISELT TÄHTIS. Mul ei võtnud kaua aega, et tuumani jõuda. Kui tõde ennast mulle juba näidanud oli, teadsin, et tagasiteed ei saa olla. Võisin lõpu teha kurbuse allikale, sest tõde oli see, et kõige olulisem, kõige olulisemad aarded meie elus peituvad alati meie hinges, meie südameis. Nad ei tea aega või kohta või isegi nime, kuid nende olemust võime alati oma hingesoppides helisemas kuulda, meenutades meile kõige kaunimaid mälestusi ja momente, mis maalisid meie südame kirjeldamatult hämmastavates värvides, igavesti kajamas ja säramas.

Iga päev on eriline, ja ma mõistsin, et Eesti

sünnipäeva tähistamiseks ei ole ilmtingimata vaja 24. veebruaril EESTIS selle jaoks koha olla, sest minu armastus tema vastu ei tunne mitte mingeid piire ega dimensioone. See ei ole põimitud distantsist või sellest ja tollest tingimusest selle pühitsemiseks. Olen isegi mõelnud, et kui naasen, võin seda vabalt kasvõi ise mingi peoga tähistada, kui soovin, luua taas selle tunneteseguse meloodia ühtsusest ja kiindumusest, kui mul seda tõesti Itaalias luua ei õnnestunud. Muidugi, Eestis ise kohal olemine ning selle maa ja langevate vahtralehtede puudutamine võib luua ehtsama aistingu Eestist, kuid lõppude lõpuks, alati loeb see mida mina tunnen oma südames ja mis on tõeliselt tähtsad kogu maailmas. Mind ühendas Eestiga 24. veebruaril kui nähtamatu niit kahe riigi vahel, mida mitte keegi ei saanud eales läbi lõigata. Uskusin, et minu hinges sügaval põhjas olin ma seal, koos eestlastega Eestimaal. Olin nendega koos lauluväljakul, kui tuhanded inimesed kokku kogunesid, olin nendega ostmas sini-must-valge värvides torte ja katmas lauda, jälgimas nendega televiisorist pingviinide paraadi ja kuulates küünlavalguse saatel Tõnis Mäe ''Koit''u läbi seinamüüride ja linnatulede kajamas. Sel päeval ma tundsin rahu, ma olin rahus. Sest olin leidnud tee oma südame kõige lõpmatutesse olemustesse..

Kallid,

Liis

RECENT POSTS:
SEARCH BY TAGS:
bottom of page