Keskkonnateadlikkus - teadlik valik või mitte?
- Liis Lõhmus
- Jul 31, 2015
- 4 min read

Läbi elutee rännates puutume pidevalt kokku erinevate valikute ja võimaluste mängumaailmaga, radadega, mida mööda astuda otsustades saame osaks ühest või teisest kogemusest. Oluline on siinkohal ka kõikehõlmav teadlikkus, mis on võtmesõnaks kogemise ja elamise õppetunde saades. Seega võib siinkohal tekkida mõttetera, et kuidas ja millise ulatuse teadlikkusega suhtume ennast ümbritsevasse looduslikku keskkonda?
Keskkonna mõiste ei piirdu vaid loodusega. Niinimetatud keskkond on võimalik luua igas õhkkonnas, olgu siis kodus, tööpostil või hoopiski reisil olles. Keskkond tähendab minu jaoks mingit liiki energia kohalolekut, - olgu siis positiivne, negatiivne või segu neist mõlemast - mille alusel luuakse ülejäänud osa tervikust. See võib mängida olulist rolli keskkonnas viibivate inimeste meeleolu kujundamisel. Lõppude lõpuks ei tea me kunagi, mis meid mingil ajahetkel mõjutada võib ja eriti kui mõned meist on sensitiivsemad,
õrnemad ümbritseva suhtes.
Keskkonnateadlikkus on midagi, mida me võib-olla ei soovi endale alati tunnistada, kuna võime selle läbi näha asju täiesti teises pildis. Tihtipeale avastame, et oleme käitunud valesti või ülehinnanud oma tegutsemist. Ehk oleme teinud väärasid otsuseid oma keskkonna suhtes, panustades positiivse asemel negatiivsele.
Kui palju me mingist keskkonnast hoolime, annab samuti hoopis teise mõõtme, kuidas me selle eest hoolt kanname. Näiteks lapse sündides teeme endast kõik oleneva, et meie pesamuna kasvaks terves ja heas energias, saaks eluks kõik vajaliku ning et tema pidevateks saatjateks oleksid läbi päeva rõkkav naer ja lõputu õnn. Me teeme seda, sest see on meile oluline. Me teeme seda, sest see moodustab suuremahuliselt tähtsa osa meie olemusest. Sellisel juhul on teise inimese õnn meie enda õnn ja armastus, täites kiirelt terve meie südame. Sama palju panustame näiteks õnneliku kodu loomisele, sest taaskord, me hoolime sellest. Ja selle läbi hoolime ka enda heaolust, sest soovime ennast antud keskkonnas hästi ja erksalt tunda, mitte väsinult või pingutatult. Seega taandub kõik ikkagi lõpuks sellele, kuidas me ise ennast tunneme või mis meile meeldib. Isegi teise inimese õnne, millest meie osa saame, võiks nimetada meie enda õnneks, kui see meid ise samuti õnnelikuks teeb. Välimine on üksnes sisemise tasane või mõjukas väljendus. Kuidas kujundame oma kodu või ükskõik millist keskkonda näitab meie enda sisemaailmas toimuvat. Kuidas siis viia meile armsast lapsukesest või näiteks hea energiaga kodu kujundamisest hoolimine üle meie loodusliku keskkonna armastamisele ja sellest teadlikuks saamisele?
Loodus on meie ümber igikestva ja pidevalt muutuva osana olnud juba mitutuhat aastat. Me ei mõtle sellest kui millestki erilisest või ainulaadsest, pigem oleme sellega juba nii harjunud, et võtame seda tihti iseenesest mõistetavana. Osa inimesi näeb loodust hingava ja ühtse, kauni sektorina meist kõigist, sektorina, mille poolt me kõik mõjutatud oleme ja mida ise mõjutada saame, millel on samuti elav hing, mis ihkab täisväärtuslikult elada nagu me kõik. Need inimesed teadvustavad endile väga hästi, et loodus on üks osa meist ning neil ei tule pähegi seda miskitmoodi haavata. Mina ütleks, et keskkonnateadlikkus on ise selliseid inimesi mingitmoodi valinud, sest olgugi, et meil kõigil on võimalus ennast läbi elu parandada või käitumismalle muuta, on osad juba loomu poolest kaastundlikumad ja tundlikumad. See ei tähenda seda, et teised inimesed mingil viisil halvemad oleksid või madalamal pulgal asuksid, vaid tõestab jällegi, et me kõik oleme täiesti erinevad ja ainulaadsed omaenda vaimustavate ja huvitavate ideede ja mõtetega. Keegi pole kellestki kehvem, kuid mitte ka kellegagi sarnane. Sellist isiksust nagu keegi on, ei ole ega tule mitte ealeski. Kõigi nende lõputute iseloomude keerises on loomulikult võimalik, et osad inimesed ei tahagi ega mõtlegi endale teadvustada loodusest hoolimise vajalikkust, see on nende jaoks kui tühi maa ilma millegi elavata. Nad on valinud meie looduslikkust keskkonnast selles mõttes mitte hoolida ning seda mitte suuremaks pidada kui järjekordne tüütu puutoigas tee peal või vihmapiiskade ootamatu langemine teepervele. Ma leian, et selle asemel, et end kohe õigustatult oma mõtete ja väärtushinnangutega peale suruda, tuleks
proovida mõista teistsuguseid inimesi. Inimesi, kes on kas alateadlikult või teadlikult teinud omaenda otsuse loodust vähetähtsaks või ebaoluliseks pidada. Võiksime neid tasa kuulata ja koos mõtiskleda ning siis ettevaatlikult enda vaatenurka tutvustada, veidike ust teistsugusesse maailma kergitada. Samas me peame ka mõistma, et sundida teist inimest on mõttetu ja seda isegi ei tohiks teha. Isegi valiku muutuda saame me ise otsustada, näiteks me võime väga hästi teada ja võib-olla endale salamisi isegi teadvustada, et meil on vaja paar kilo siia-sinna kaotada, kuid lõpliku otsuse selle tegemiseks teeme ikkagi meie ise, kui juhuslikult ei ole tegu väga suure pealekäimise või survestamisega.
Samamoodi on lugu keskkonnateadlikkusega ja loodusest kui oma ligilähedasest kaaslasest lugupidamisega. Valik on meie endi teha, isegi teadlikuks saamine on valikuline. Mõned meist ei vaja looduse tähtsaks pidamiseks muud kui vaid ühe pilgu heitmist massiliselt maharaiutud metsadesse või lihtsalt lustlikule päiksehelkide mänglemisele puuvõrades. Mõned jällegi vajavad nö äratuskellana katastroofilist sündmust, mille tagajärjed ei piirdu enam vaid mõne taime või maastikuga, vaid terve ulatusliku ökosüsteemi hävitamisega. Et sellistest õudustekitavatest vaatepiltidest kaarega eemale hoida ja neid vältida, peaksid minu arvates vähemalt pool või enamgi inimkonnast mõistma looduse igavest hingust ja tähtsust meie maailmas, kuivõrd olulise osa see meist kõigist tegelikult moodustab. Me ei saa sundida kedagi seda mõistma või neile enda ideid ja põhimõtteid pähe tampida, mis iseenesest polegi õige, kuid me saame suunata, pakkuda enda variante ja nägemusi ning aupaklikult kuulata teist inimest. Lõppude lõpuks on koostöö ja sallivus ühed olulisemad pidepunktid, mis heatahtliku ja kokkuhoidlikuma maailma poole teed rajavad ja uue, positiivse alguse kõige ja kõigi jaoks kasvama võivad panna :) Imelist teekonda meile kõigile loodussõbraliku ja rõõmsalt erksa maailma loomisel.
Comentários