Südame vibratsioon .... Armastus..

Kui palju me tegelikult oma südame teed järgime? Kui palju me usaldame või anname endale isegi võimaluse seda häält usaldada, kuulata selle sosinaid enda sees kajamas? Kuigi paljud inimesed kinnitavad, et elavad elu oma reeglite järgi ning et kõrvalseisjad ei mõjuta nende otsuste tegemist mitte kuidagi, tunnen ma kasvõi enda peale mõeldes, et see pole päris tõsi.

Me kõik küündime õnne, lõpmatu rahutunde ja armastuse poole siin elus. Pole ilmselt mitte ühtegi inimest, kes seda mõtet eitaks, isegi kui me enesehaletusest haaratuna ihkame kogeda veel enam valu, ei saa mitte miski selles olukorras tõest kaugemal olla. See inimene soovib alateadlikult kogeda armastust enda vastu, kuid kui me ennast absoluutselt ei aktsepteeri, keerame me valu veelgi enam põhja. Me ei suuda mõelda, et keegi suudaks meid eales armastada või et me vääriks armastust isegi iseenda poolt, kuid sisemuses teame, et armastus oleks ainus, mis meie südamehaavad taas kokku õmbleks. See tõstaks aga omakorda pinnale valu, mida inimene meeleheitlikult maha matta üritab. Otsekui soola haavale raputamine, mis alguses kõvasti valu tekitab, kuid pärast oma tervendavas energias kõik taas uueks loob. Me vaid peame ära ootama valguse tunneli lõpus..

Inimese kõrgem mina teab alati, mida me tegelikult vajame. Seetõttu me alateadlikult januneme alati armastuse järele, ükskõik mis allikast.

Ühiskonnas levib väärarvamus, et üksikud inimesed on alati õnnetud ja et vaid paarisuhtes olles saab kogeda tõelist rõõmu. Kuigi vastab tõele, et nii mees-kui naispool vajab juba loomupoolest endale vastasenergiat, et tasakaalus olla, võime me selle sama keskkonna samuti iseendas luua ja usun, et seda peaksimegi kui esimese asjana tegema. Kuidas muidu saakski me ligi tõmmata armastust, kui meie sees ise juba armastuseruum ei eksisteeri? Sellepärast kuulemegi pidevalt ütlust (ja kus peitub suur tõetera), et mitte keegi ei saa sind enne armastada, kui iseennast ei armastada, ehk armastusevibratsioonis viibiv inimene saab endale ligi tõmmata vaid vastava armastusevibratsiooniga inimest. Seetõttu peaksime ehk tegelikult tänama igat inimest meie elus, isegi neid, kes meid meie enda hinnangul vaid ''hävitama'' tulid. Kui olukorda teise nurga alt vaadata, tulid nad vaid meie enda (ja nende) vibratsiooni järgi, kui kaks magnetit vastasjõududega kokku põrkamas. Tegelik eesmärk oli neil juhtida meid veidi enam eneseaustuse- ja armastuse poole, parandades meie haavu ja lahustades minevikus tekkinud vigu. Mitte kedagi pole süüdistada, süüd ei eksisteeri mitte kunagi. Kõik toimub alati jumaliku juhatuse järgi ja isegi kui situatsioon näib tihtipeale vastupidine, pole tõde kunagi kaugel – selleks on alati, ja igaveselt armastus. Armastus on kõige universaalsem tõde ja meie hing püüdleb alati selle poole, sest me ise olemegi armastus. See on kui mesilase lendamine pärast lilleõitelt tolmu kogumist alati tarusse tagasi, tema kogu olemus lihtsalt ihkab selle poole. Me ei peaks end tundma halvasti armastuse otsime pärast, vaid jälgima, millal kõrge, puhtsagedusliku armastuse kogemine langub selle otsides madalale, nt enesehaletsuse energiasse või kasvõi sellesse ''ma lihtsalt tahan kedagi enda kõrvale, muidu olen ma alati õnnetu''. Me tahame nii tugevalt uskuda, et ainult keegi välismaailmast on võimeline meid ''korda'' tegema, et ei anna muudele võimalustele isegi ruumi ligi pääseda. Küsi endalt, miks sa VAJAD kedagi? Mis sinu sees paneb sind midagi kindlat tahtma? Peatu hetkeks ja mõtle iseendale. Keskendu tõeliselt-tõeliselt iseendale, kuulates oma südame sosinaid kasvõi hetkeks.

Pole vaja palju uurida, et tõde taibata. Inimesed on end nii maha teinud, et ei oska isegi sekundiks endaga üksi olla. ''Üksiolemine'' on samuti üks suur illusioon minu arvates. Kes saab öelda, et sa ''üksi'' oled? Kes saab öelda, et sa ei naudi oma seltskonda, ei armasta iseennast piisavalt? Kuigi leidub küllagi ka selliseid inimesi, kes otsivad sisimas teisi inimesi väljastpoolt, samas eitades endale, kaheldes, kas nad üldse seda väärivad, võib vaadata ka loo teist külge. Kui enda sees armastuseruum luua, kiirgame me seda energiat lihtsalt nii kõvasti, nii tugevalt, et kaob ära vajadus, et keegi ''teine'' inimene selle ruumi looks. Meie OLEMEGI see nö teine inimene ja vaid MEIE kätes on võimalik see luua, luua tõeline armastusemaailm, terve imeline universum meis endis, pöördudes tagasi algallikasse, koju. Muutus algab alati iseendast, kõik muu järgnev on kui igavene kaja meie vibratsioonile.

Armastust ja valgust teile!