Lootuse tuluke

Mõnikord ma tunnen, kuidas maailma raskus on mulle juba liialt peale hakanud. Otsekui poleks tahet mitte midagi teha, peale mõne hea raamatu haaramise ja igaveseks selle sügavustesse kadumise ei leidu minus mitte mingit energiat või tahet jätkata. Ma tahan luua oma maailma, oma väikse pelgupaiga ja rahutundega ülekülvatud ruumi. Koht, kus ma tunneks end täielikus õnnes, ilma ühegi hirmu või vaikselt tagaselja hiiliva ärevustundega. Mis paneb mind tahtma nii väga põgeneda? Kas asi on tõesti vaid minus, maailmas või teistes inimestes? Mis on see MISKI, mida ma nii meeleheitlikult eemale lükata üritan? Uurin enda sees vastuseid, kuulan hoolega oma sisehäält, kuid vastust ei leia kuskilt. Kõik see, mille peale end olen rajanud, on hakanud vaikselt kokku langema. Füüsilises maailmas ma naeratan vastutulevatele lähedastele, isegi võõrastele, et neile minust teatud ,,mulje'' jätta. Eteerkehas tunnen end muutumas aga aina väiksemaks, otsekui lahustudes kõige ja mitte millegi sisse.

Sõnad kaotavad tähenduse ja ümbritsev keskkond hakkab ühte, halli-mustasegusesse massi sulandama. Imestan isegi ja tunnen uhkust enda üle, et minu huuled kuidagi iseenesest ikkagi naeratuseks vormuvad, olgu see siis nii arglik ja tühine kui tahes. Mu sisemus on valguse ja mustuse ookean, ühinedes ja segunedes teineteisega nii tugevalt, et pole võimalik kummagil värvil vahet teha. Kardan seda. Kardan, mis juhtub siis, kui valguse osakaal minus liiga suureks paisub, kui lootus ujutab üle iga viimse kui nurga minu sees, imbudes minu rakkudesse ja tehes teed edasi, aina sügavamale ja sügavamale. Mõtisklen, kuhu see valgusevoog end viia võib. Juhatab see ehk tee pimedusest välja või uputab mind isegi veel sügavamale selle sisse, hävitades igasuguse valguse niigi väikse osakaalu? Mul pole õrna aimugi, kuid ma ei andu alla. Ma naeratan eilse ja homse ja ülehomse ja üleülehomse muredele. Jätkan naeratamist, alati, isegi kui kogu minu olemus rebeneb tükkideks ja minu hing põleb ehapäikese keskel.