Armastuse tõeline olemus ja selle taasleidmine meist endist

Kuidas on olla lõputu armastuse sees, voolates ja kiirates seda puhast energiat? Seda energiat võib väga loomulikult meis sütitada teine inimene, või pigem meile sellise tunde anda nagu me arvame. Tõde on aga, et see puhas, igavene ja imeline armastuseenergia on alati juba meie enda sees olemas; pole olemas ühtegi inimest, kellel seda mingil põhjusel ei oleks. Armastuse algallikas asub meie hinges, see ongi meie olemuse põhimaterjal. Me arvame ekslikult, et selleks, et seda jumalikku energiat kogeda, on vaja olla keegi ,,eriline'' või leidma vastava ''perfektse'' partneri. Armastuse võib aga nö meie sees lõkkele lüüa vaid kõrge sagedusega keskkond, mis tuleb otse Allikalt endalt. Kui ma ükskord mediteerides inimkonnale ja tervele maailmale mõtteliselt armastust ja valgust saatsin, täitusin ma täiesti uskumatult kiiresti ise kogu sellest imelisest energiast. See oli nii puhas ja nii kiirgavalt imeline tunne, et mul tikkusid isegi õnnepisarad silma. Sel hetkel võisin suunata selle armastuse ükskõik kelle vastu – ja sellel poleks eales lõppu olnud. Palju raskem on seda energiat aga püsivalt enda sees hoida. Igal inimesel tuleb elus ette hetki, mis armastuse meis tugevalt kõikuma võivad luua, olgu selleks siis kurbus, viha, pettumus või mistahes madalasageduslik energia. Usun, et selle esinemine on täielikult okei, sest nendegi emotsioonide väljaelamine aitab meil puhastuda ja suunab meid tervenemise tee poole. Armastus ei ole isegi neil hetkeil kunagi meist kadunud, see on lihtsalt mõneks ajaks kui ennast koomale tõmmanud, nii et võime ekslikult arvata, et oleme selle igaveseks kaotanud.

See pole aga nii, armsad sõbrad. Pimedus võib võtta maad sadamiljon korda meie ümber ja meie suurimad hirmud ellu tulla, kuid mitte miski ei saa eales ära võtta armastuse enda võimet see kõik hetkega tervendada. Armastus ongi valgus, kui väike päike meie sees ja meie oleme majakas, määratud valgustama kõiki teid meie ümber ja tuua valgus igasse pimedasse soppi. Olen mõistnud, et ''pimedust'' kui sellist pole samuti vaja sugugi karta, see pole mingi kolmas kummituslik maailm või kõigi hädade looja maailmas. See on valguse puudumine, vaid pelk järelkaja, kui armastuseenergiat meie sees pole. Tõde, et armastus võib tõesti võita kõik, leidub kasvõi tõsiasjas, et iga inimene pole südames mitte kunagi ''paha''. See on taaskord üks suur illusioon, mille oleme andnud armastuse puudumisele. Usun sügavalt, et meie iseloomu ja käitumist siin Maal kujundavad suuremajaolt meie kogemused, sündmused ja tunded, mis ulatuvad meie varasesse lapsepõlve, esimestesse eluaastatesse. Mitte ühelgi väiksel vastsündinud inimesel ei tule mõttessegi kellelegi halba tegema minna. Kõik meie mõtted ja nende kujunemine on mõjutatud keskkonnast meie ümber, rohkem kui me isegi tunnistada julgeme. Iga väike laps mäletab ARMASTUST, mäletab seda kõige puhtamat ja kõrgemat energiat terves maailmas. Üle aastate aga, sõltuvalt millises ümbruskonnas laps kasvab hakkab armastus tema südamest vaikselt tagasi astuma, tehes ruumi madalasageduslikele emotsioonidele ja kogemustele ja tuginedes tahtmatult inimestele tema lähedal. Lapsed on nagu magnetid, imedes endasse igat väiksemat koos-või ebakõla. Ja sõltuvalt tema ümbritsevatest, armastus tema sees kas suureneb, väheneb või ''kaob'' täielikult. Ning läbi aastate, kui me pole seda energiat juba aastaid kogenud, hääbub aina väiksemaks usk, et me selle eales leida võiksime. Enda seest selle taasleidmine tundub paljudele inimestele ilmvõimatuna. Enamgi veel, kui me tõesti selle jumaliku energia enda sees taas välja toome võime muutuda väga kartlikuks ja ettevaatlikuks – sest armastusega kaasneb samuti haavatavus ja avanemine, meie südameruumi ja olemuse täielik õitsemine. Maailmas, kus kõik proovivad nö ''kõvasid, tugevaid'' isiksusi mängida, on vulneraalsus muutunud pea aktsepteerimatuks.

Kui hirmul me ikka tegelikult oleme ja kui palju me seda endale isegi TUNNISTADA julgeme? Maailm, mis kardab lähedust ja südamemurdmist, kus enda sisse sulgumine ja inimestega meeltemängude mängimine on muutunud juba nii normaalseks, et keegi ei pilguta isegi silma selle peale. Olen mõistnud, et veel üks suur tõde on see, et terve inimkond on emotsionaalselt ja vaimselt nii murtud, nii omadega läbi ja nii kohutavalt, hirmuäratavalt suure ulatusega hirmul. Me otsime terve elu seda MISKIT, mis meid taas ''korda'' teeks, mis meie pimedusele veidi valgust peale heidaks. Me viskume ühest inimesest teise, jahtides pidevalt midagi, mida me kui eales leida ei suuda. Oleme vihased, solvunud ja pettunud nii iseendas kui terves maailmas. Isegi hetkeil, mil TÕESTI taasleiame armastuse endist, taganeme hirmunult vastassuunas, sest korraga oleme liiga avatud ja liiga haavatud maailmale; laps meis endis, see meie sisemine laps, kelle me üle aastate vaikselt hävitanud oleme, on lausa nutuäärel. Kuhu jäi siis armastus? Kuhu jäi üksteisest hoolimine, lahkus, headus ja avatud süda? Meie hing proovib meile teed näidata, tagasi Allika poole, kuid kas me üldse kuulame?? Sest võib-olla tõde on see, et me oleme hirmul tõeliselt sügava tervenemise ees, sest meie enda hingehaavad oleksid siis kui lahtirebitud, valutades ja tehes haiget rohkem, kui ükskõik mis asi maailmas. Tee armastuseni on alati olemas ja meie sees alati kättesaadav, me lihtsalt peame lubama sel esmalt põletada maatasa kõik ''pimeduse nurgad'', mis moodustusid meis valguse, kõige puhtama armastuseenergia puudumisel.

Armastusega,

Liis