Südame lind

Uued algused võivad murda meie südame, kas siis ilusal või veidi valusamal moel. Garanteeritud on aga teine avanemine, sügaval meie hinge soppides, kust läbi pimeduse nurkade immitseb alati kasvõi veidigi valgust. Uued võimalused, iga sekund ja iga minut on leidub seda meie sees, igal hetkel siin ja praegu on meil valikuvõimalus: kinnihoidmises või lahtilaskmises. See oleks nagu linnu vabastamine meie seest, kes on liiga kaua puuris lõksus olnud. Me võime proovida teda kinni hoida nii kaua, kuni iga piisake energiaallikat meies tühjaks niriseb, kuid me peame ta lõpuks lahti laskma. Ja seda me teemegi – sõrmed tema ümber muutuvad aina lõdvemaks ja randmed laskuvad veidi vähem pingu. Hirm täidab meie südame, kuid võib-olla on seegi vaid üks rada valguse poole. Lõppude lõpuks me ei karda enam, kogu hing voolab alla galaktika suurimatesse sügavustesse, täites teel olles kopsud tähetolmu ja vaprusega. Vaprus. Sa avad silmad ja näed... Korraga sa näed, et terve selle aja, oli linnuke sinus juba vaba. Et terve selle aja hoidsime meie vaid klammerdunult kinni illusioonist, et linnuke on puuris, isegi lukustasime ta sinna sisse ja ehtisime talle selle imekaunites värvides. Ja et terve selle aja – meie käes oli võti ta taas vabastada. Vabastada lind ja vabastada ühes temaga ka iseennast. Ja lennata armastuse kõige hämmastavamates universumites.