Armastuse erinevad tahud

MA SOOVIN, et tükike sinu hingest oleks taas veidi rohkem särama löödud. Ma soovin, et kui sa tõstad õhtu eel pea üles taeva poole, mõistaksid, et polnud kunagi üksi või kadunud. Sa lihtsalt olid veel leidmata armastuse poolt, selle salapärase, kohati kummalise jõu poolt, mille keskel olles kaotavad sõnad igasuguse tähenduse. See hiilib tasa tagantselja su ellu, mõnikord ilma sinu märkamatagi, sosistades sulle kõrva universumi saladusi ja paitades hellalt ilma käte abita su juukseid. See annab sulle jõu veel ühe päeva proovida, veel ühe päeva jätkata elamist ja kinnitada jalad mõneks ajaks taaskord maasse. Nii kummaline on see omapärane energia, mis ühtviisi köidab sind enda külge, teistmoodi aga jälle kui raputab su vabaks sinu enda ahelatest, need peidetud ja kurikavalad, kelle olemasolust sul varem isegi aimu polnud. Ja kui armastus siis sind niimoodi ühtmoodi uurib ja kannatlikult silmitseb, mõistad, et temalgi on oma nägu ja iseloom, temagi koosneb erinevatest tahkudest, mis hoolimata nende eripäradest siiski imeliselt, harmoonilise kõlaga kaastöötada suudavad.

Näed, et see sarnaneb väga palju meile endalegi, inimestele ja suhetele meie vahel. Kas ehk ongi ka armastus alati kui allvalitsev jõud, kui baas kõikidele teistele tunnetele? Ehk on viha all peidus vaoshoitud või mahajäetud armastus ja kadeduse all selle puudumine iseenda vastu? Kas leiame rõõmus valguse, sest meie süda laulab armastusenoote ja kurbusest selle kunagise, ammuse melanhoolse kohalolu? Armastus on kõikvõimas, salapärane ja erilisi pööristeid võttev. See tuleb, et jääda ja lahkub, et naasta, joostes iseenese ümber ringiratast nagu karussellil, mis on lõppude lõpuks laetud ikka sama energiaga. Vormudes siit ja sealt, vahetades kihte ja luues pidevalt uusi. Igavene kaja meie hinges, alus kõigele, kui vaid oskame iseennast ja maailma taas lahti koorida, puurides sügavale tuuma sisse. Mõnikord on vaja kaotada mõneks ajaks midagi tähtsat, et taas hinnata selle tõelist väärtust. Mõnikord me kukume, et tõusta püsti ja mõnikord me kukume sadamiljon korda aina sügavamale ja sügavamale, uppudes aina rohkem pimeduse sisse ja ahmides seda endasse nagu viimast tilka vett kõrbes. Ja isegi siis saabub alati ülestõusmine, olgu me nii madalal või omadega läbi kui tahes. Kuidas? Võib-olla on see valguse kutse meie südameis, mis ihkab alati kõik korda luua ja headus tagasi tuua, võib-olla on kõik lõppude lõpuks armastus, mis ihkab oma tõelisesse olemusse tagasi tulla. Sest selline armastus juba ongi. Mitu kuju, tuhat esinemisviisi ja erinevad manifesteerumisviisid, kuid alati, alati leiab ta tee.