Tõde Siin ja Praegu, lahtilaskmisest

Milline oleks küll maailm, kui me kõik täie südame ja hingega oma tõde väljendaksime? Kui me lihtsalt laseksime oma hingel olla avatud, kõigile ja kõigele? Kas murduks me siis ehk kohe esimese tagasilöögiga või tõuseksime taas tagasi jalgadele, süda ikka veel avatud? Usun, et avatud südamega elamine ei tähenda vaid pelgalt aktsepteerimist elu suhtes ja kõige vastuvõtmist, mis meie teele tuleb, vaid samuti lihtsate tõdede väljaütlemist. Mis on tõde? See on see, mis sa parasjagu oma südames tunned. Sinu tõde. Sinu südame tõde. Isegi kui sa aastaid hiljem meenutades mõtled, et sinu väärtushinnangud ja tõed on nüüd hoopis teistsugused ja kardinaalselt muutunud, ei tähenda, nagu tolleajane tõde oleks mingil viisil ''vale'' olnud. See lihtsalt vastas tollel hetkel sinu arengule ja vibratsioonile Siin ja Praegu ja see oli sinu suurim õigus seda tõde tol hetkel omada, sellest teadlik olla. Maailmas ei saa olla õiget või valet, sest sellisel juhul elaks me egotasandil, mis juurutab kivisse ühe ainsa ja totaalse põhimõtte, eitades ja eemale lükates täielikult kõik teised. Iga inimese jaoks leidub mingi tema oma tõde ja minu arvates just see teebki meid nii huvitavaks. Igal inimesel on oma tee käia ja oma õppetunnid õppida ja oma TÕDE.

Mis siis ikkagi on tõde, kui veidi veel sügavamale kaevuda? See on see miski, mis sellel hetkel, Siin ja Praegu resoneerub kõige paremini sinu südamega. Võib-olla see tõde on järgmisel päeval või minutil täiesti teistsugune praegusest, võib-olla täna on sinu maailm seatud teatud viisil, väljendades sinu tõde sellel hetkel, kuid järgmisel variseb see kõik kokku. Me ei saa kramplikult kinni hoida mitte millestki, sest niimoodi ei suudaks me eluga kaasa voolata. See on nagu vaba, karge, piiritu ja sõltumatu jõe takistamine, asetades sinna kivi või muu takistuse ette. Ühelt poolt voolab jõgi vabalt läbi, teisalt jälle segab tervet harmoonilist tööd, mis oleks võimalik, kui jõgi voolaks vabalt. Niisamuti nagu jõgigi, me ei saa seada endale enam piiranguid ette. Me ei saa hoida kinni millestki, mis ei kaastööta ise mitte mingil viisil, et sidet koos hoida, olgu see siis inimsuhe, töö või mistahes asi meie elus. Usun, et kui midagi on määratud olema, teeb ka universum oma töö, et see sinu ellu jäädavalt/teatud ajaks kinnitada. Me pressime ennast liiga palju peale, hoides kinni inimestest, kes kohtlevad meid nagu viimast saasta või tehes pidevalt tegevusi, mis pikemas perspektiivis meid mitte mingil viisil õnnelikuks ei tee. Kuidas oleks, kui me lihtsalt laseks kõik lahti? Lihtsalt laseks meie elujõel vabalt ilma piirangute või uskumusteta voolata? Kuidas oleks USALDADA, et kõik, mis on määratud juhtuma, juhtub ja kõik, mis pole määratud jääma, lahkub? Lisaks selle lihtsa nipi imelise toimimise kõrvalt leidub veel teinegi tõhus efekt: me saame VIIMAKS OMETI vabalt hingata.

Viimaks ometi oleme me vabad, seda mitte vaid kaudses mõttes, vaid sõna otseses mõttes, sest energeetilised sidemed, mis haakuvad külge asjadele, millesse me otsustame klammerduda, purunevad. Päike tuleb kui pilve tagant välja, looes uue elu ja uue alguse meie koduõuele. See tunne on joovastav, isegi südamesse

voolab kui valgus taaskord sisse; see on nagu kivi langemine meie hingelt ja südamelt. Nüüd, see ei tähenda, nagu me peaks laskma meile kallitel inimestel minna või nad oma elust mingil viisil välja viskama, oh ei. Võti peitub meie enda hinge vabastamine koormast, et meie murdume, kui nad meie elust lahkuvad. See on alateadlik hirm, et me ei suuda ilma nendeta elada või et meie eksistentsil pole enam mitte mingit tähtsust, see ei kehti vaid inimeste, vaid ükskõik mis situatsiooni kohta. Lähme hetkeks sügavale selle tunde sisse. Hirm. Nii suur, kramplik hirm meie enese murdumise ees, et oleme valmis pigistama seda, mida nii väga ihaldame ja ilma milleta me usume, et ei saa elada, nii tihedalt oma käte vahel, et ei jäta mitte mingit ruumi hingamiseks, ei endale ega neile. Sõltuvalt inimestelt, mõned näevad sellist kümne küünega kinnihoidmist kui mingi suure armastusavaldusena, umbes nagu ''appi, kui armas, ta armastab mind nii väga, et ei suuda sekunditki ilma minuta olla'', kuid enamustel juhtudel on see vale. Alateadlikult inimene ei hoia sinust kinni nii suure armastuse pärast, vaid hoopis tema nii tugevast hirmust, et ilma sinuta ta ei saa hakkama, see on seotud vaid iseendaga ja mitte mingil viisil teise inimesega. Miks? Võib-olla sellel inimesel on neile pakkuda midagi, mida nad on alati otsinud või ihaldanud. Võib-olla see inimene paneb neid tundma veidi paremini iseenda suhtes, võib-olla ta meenutab talle midagi, mida tal kunagi ei olnud või pakub talle turvatunnet tuleviku suhtes. Ükskõik mis põhjus, väga harva on see kuidagi, sügavamal tasandil seotud teise inimesega. Me vajame kedagi, kes meid paremini tundma paneks, kes meie murdunud hingele veidi sooja ulualust pakuks. Nii paljud paarid nutavad, et ei saa ilma teineteiseta elada ja et ilma nendeta nad tunnevad ''nii palju valu''. Kuid ei, sa SAAD ilma nendeta elada. Sa pole mitte millestki ega ühestki inimesest sõltuv, sest sa ise oled juba hingena ja isiksusena tervik, pole vaja mitte mingit täiendust ega lisa. Kui me tõesti, TÕELISELT jõuame oma südame Algallikasse, näeme, et kõik see aeg, me juba olimegi täis. Pole mitte mingit pimedust ega varjukohta. Maine elu loob meile palju illusioone ja valepilte, et õpiksime suurima õppetunni, mida eales võimalik: et MEIE OLEMEGI SUUR TERVIK ISE ja õppida armastama seda tervikut, meid ennast. Kui me sellele tasandile jõuame, me ei ''vaja'' mitte kedagi otseselt oma ellu, sest oleme juba jõudnud arusaamisele ja tundmisele, et pole mitte ühestki otsast katki või ebatäiuslikud. See teadmine annab meile võimaluse tõepoolest valida õigeid inimesi oma ellu ja valida neid nii, et TAHAME neid oma ellu, mitte sellepärast, et vajame kedagi meie lünki täitma. Ja isegi kui see inimsuhe lõppeb või meie unistused ei realiseeru nii, nagu me lootsime, liigume me alati sirge seljaga mööda elujõge edasi, ilma ühegi mure, kinnihoidmise või kinnisideeta. Kas poleks see tõeline vabadus? Piiritus, lõpmatus, lõputu armastus? Kas poleks see kõik see, mida meie hing ihkab? Kui nüüd veel tagasi oma tõe väljendamise juurde tulla, on

sellel samuti teine külg: ütlemine inimestele ausalt oma tunnetest nende vastu ja ausalt väljendamine ja aktsepteerimine meie enese tundeid ja emotsioone. Miks on see oluline? See aitab jällegi energia liikuma saada ja on üks osa elujõe vabastamisest, et vesi selles kergemalt voolata saaks. Kui me ei ütle välja/ei väljenda, kuidas me tunneme või mõtleme, paneme me taas kui energeetilise bloki peale, energia ei saa vabalt voolata ei meie ega teiste inimeste/olukordade vahel, kes sellega seotud on. Pole oluline, kas kavatsed oma tunded valjult välja öelda (ja olgu see siis viha, armastus, kurbus, kadedus või mis tahes), paberile kirjutada või patja vastu seina taguda, kuid oluline, et selle energia liikuma saaks. See on jällegi üks osa lahtilaskmisest ja elu usaldamisest, mis on loomulik ja ilus tagajärg, kui me lihtsalt laseme asjadel voolata ja usaldada meie tõde ja universumit hetkel Siin ja Praegu. Kas poleks see mitte imeline tunne?