Elu voolamised - siin ja praegu

Kas pole huvitav, kuidas elu loob pidevalt uusi võimalusi, uusi keerkäike ja ootamatuid lahendusi? Kui väiksed päikesed, mis hiilivad tasa tagantselga ligi, et siis üles soojendada vaikselt, märkamatult, kogu sinu olemus. Kui langevad jõed, kui elu voolamised, toovad need taas mingi uue hinguse sinusse, midagi, millest sa varem teadlikki polnud. Ja nendel imelistel hetkedel mõistad, et see ongi selle eksistentsi tõeline aare – see hetk siin, siin ja praegu. Kollased vahtralehed langevad sinu aknaäärele. Korjad ühe üles, silitad sõrmega mööda krobedaid ääri, jälgid päiksega üheskoos seda valget laiku sinu näol. Neid lehti langeb aina veel ja veel ja sinus tärkab selge mõistmine, et kõik on hästi. Kõik saab korda või on juba alati varem korras olnud. Võib-olla me lihtsalt ei märka seda... Võib-olla kõik inimesed käivad ringi, salajane pliiats tagataskus, valmis kirjutama ja jagama, kui oleks vaid keegi, kes selleks võimaluse annaks. Igal ühel meist sala-aarded, igal ühel süda õitsemas millestki nii sõnulseletamatult ilusast. Me oleme kõik oma elutee loojad ja oma aarete kujundajad. Iga hetk loob alguse ja lõpu. Keegi praegu, sellel hetkel kuskil maailma nurgas saab oma esimese suudluse, keegi praegu jätab oma elukaaslasega hüvasti, tehtes otsuse kaks ühendatud teed lahti lõigata, et anda võimalus sündida millelgi uuel. Kas näed?? Elu tuksub igal pool. Pole hetke, kus süda jääks sel seisma, või kopsud lakkaksid hingamast. Uus hingatõmme tärkab sinuski õitsele nagu maailma kõige kaunim ime. Ja sina voolad nendega kaasa, voolad kaasa... Voolad kaugele eemale kõigest pimedusest, kõigest, mis sind alla kisub. Vabastad need ahelad endast igaveseks, mitte et rohkem teiste ees dimonstreerida, vaid iseenda jaoks. Et sa iseennast oma õnnelikkuses naudiks ja ühes eluveega voolaksid ja veidi rohkem praegusesse hetke keskenduksid.

Sest elu ongi kõige selle jaoks – rõõmu, pisarate, naeru, nutu... kõikvõimalike tunnetekeeriste jaoks, mitte ükski neist halvem või parem teineteisest. Ma tahan sulle öelda, kui väga ma sind armastan. Kui väga ma naudin igat veedetud hetke siin, selles universumis, selles maailmas, nende tibukollaste lehtede languse all. Hirmu osakaal minus muutub minimaalseks – ja hingamine lahkub olemast ühtlane. Pigem on see nüüd kõike seda segadust, mida ma sõnade abil eales väljendada ei suuda – varieeruv, mitmekülgne, eriline, mitmeid teid võttev. Ei ole olemas piire või mitte mingeid müüre, mis suudaks elu voolamist takistada. See on miski, millel me lihtsalt laseme olla ja mis lihtsalt on. Sa ei tunne enam vajadust suruda asju mingisse kindlasse vormi, sest seda vormi polegi olemas. See on olematu, või on selle olemasolu nii nähtamatu, et läbi selle peenikese loori polegi mitte kui midagi näha. Siiski on seal kõike, sest pimedus ei tähenda kunagi mingil moel ''katki'' või ''kadunud'' olemist. Pigem on see kõik see, millest me kasvada võime ja kõik see, milleks võime saada, kui leiame väikestest hetkedest valgusekiire ja armastuse sügavikest suurima ime, mis eales nähtud. Sest elu võib voolata isegi siis, kui pole mitte kedagi, kes selle voolu tunnistaks, nagu võib armastada ka siis, kui ei leidu mitte kedagi, kes seda tunnistaks.