Erinevus rikastab ehk juhtkiri teistsugustele

Kõik unistajad, maailmarändurid, elu loomuliku vooluga kaasaliikujad ja looduslapsed ja ükskõik milliste teistsuguste mõtteviisidega inimesed, kes tunnevad ennast teistest eraldi või väljajäetuna.

See on kõigile neile, kes ei mahu ühiskonna poolt hoolikalt sätestatud piiridesse.

Kõigile neile, kes on lootusetult proovinud mahtuda nendesse raamidesse ning igakord pidanud tunnistama oma suutmatust seda teha.

Kõigile neile, keda on alavääristatud ja maha tehtud, sest nad on mingil moel ,,teistest erinevad.“

Kõigile neile, keda haarab aeg-ajalt ekselnud ja rajalt kõrvale visatud haavunud inimese tunnetelaviin.

Kõigile neile, kes lihtsalt enam ei taha käia sellel ühel hallil rajal, mida mööda liigub suurem osa inimkonnast.

Ja see on kõigile neile, keda kutsutakse või kes kutsuvad iseennast ,,imelikeks.“

Armas hing, kes sa vaevled praegu meeleheite ja lootusetusena näiva kuristiku küüsis. Kõik sellepärast, sest sul on iselaadi mõtteviisid või huvid, mis erinevad teiste inimeste omadest nii tohutul suurel määral.

Terve elu oled pidanud kuulma või kokku puutuma kellegi teise ja ühiskonna enda poolt öeldud sõnadega, kuidas elu peaks käima või kuidas sa peaksid täpselt olema ja mida tegema. Kõik need peale surutud piirangud ja mõttemallid, mida sul on soovitud olema, kuid mida sa sisimas oled teadnud ja tundnud ning läbi elu näinud, et ei saa kunagi omandada.

Ümbritsev keskkond on püüdnud sind asetada esialgu tasapisi, siis aga aina kasvava kiirusega neisse ,,normaalsetesse“ kastidesse, kus pesitsevad ükskõik kelle, kuid mitte sinu enda tõelised soovid ja ideed. Suuremaks saades on nende nn kastide piirid tihenenud ning surunud sind veelgi enam kokkupoole ja eemale sellest, kes sa tegelikult oled ja olla tahad.

Võib-olla sul oli kord unistus olla kirjanik ning elada elu ilma partnerita, vabalt ja millegi külge aheldamata, kuid ühiskond ,,ei lubanud“ seda.

Võib-olla kord ammu ihkasid sa olla pagar, kuid hirm teiste naeru ja kasvõi madala palga ees sundisid sind selle endas maha matma.

See võis olla ükskõik milline osa sinu enda imelisest maailmast, mida sa kavatsesid luua, kuid mis paratamatult piiratud võimetega kastidesse ei mahtunud.

Sinu soovid võisid olla nii metsikud ja köitmatud, et hirmutasid seda ühiskonda ja inimesi, kelle ümber sa üles kasvasid. Need võisid maha murda nende endi sees hoolega ehitatud piirid ja sundida neid silmitsi seisma varjatud hirmudega, mis nad pigem võimaluse korral sügavale endasse mataks.

Võib-olla oli sinu igapäevane sõna, mida ikka siit-sealt nurga tagant kuulda oli ,,imelik“ või ,,hullumeelne“ ja ,,veider“. Sa võtsid need sõnad kas kurva altkulmupilguga omaks või lükkasid sootuks eemale, seistes kindlalt kahe jalaga maa peal ning öeldes, et minuga nii ei käituta, et mitte kellelgi pole õigus mind mitte ühelgi viisil ennast halvasti tundma panna. Tihtipeale olid ka needki hetked üürikesed ja ülejäänud päev sai veedetud mõtteterade seltsis nagu ,,Kes ma küll siis olen, kui ei tundu siia ega kuskile sobivat?“ ja ,,Mis mul küll viga on, et mitte keegi mind ei aktsepteeri?“.

Luba ma ütlen sulle midagi....

Viga ei ole sinus, ega sinu kõrgelennulistes unistustes ja püüdlustes elada oma elu nii, nagu ise soovid. Viga on ühiskonnas, milles elame ja mis mõlemat viisi alateadlikult ja teadlikult kujundab neid eelarvamusi. Ei, mitte isegi enam eelarvamusi, see on muutunud juba laialtlevinud arvamuseks ning veendumuseks, et ükskõik milline erinev asi, olgu selleks siis isiksus ise või uus toitumistiil tembeldatakse üldiselt kohe ,,ohtlikuks“ või ,,veidraks“. Eks see on loomulikult õigustatud, kui tegemist on tõesti millegi kurjakuulutavaga, aga enamasti saavad sellise reaktsiooni osaks täiesti selles mõttes ohutud asjad, kasvõi näiteks taimetoitlus, milles ma isiklikult küll mingit suurt ,,ohtu“ ei näe. Kui ohtu, siis ainult teiste inimeste mõttemustritele, kuhu on aastaid kootud mõtteread, et taimetoitlus on halb. Seda näidet võib tuua kõige puhul, antud oli vaid üks paljudest. Inimestel on raske omaks võtta erinevaid ja nende endi omadest teistsuguseid vaatenurki, ilmselt sellepärast vohavad endistviisi hoogsalt rassism ning üleüldine vähemuste kritiseerimine. Igaüks kritiseerib ja näeb asju just sellisest punktist, mis nende endi sees toimub. On ju teada-tuntud, et välimine on sisemise peegeldus. Seega tegelikult, mis mõtet on näidata näpuga teise inimese pihta, kui võib sama hästi seda enda kohta teha. Ja isegi sellesse ei tohiks suhtuda halvakspanuga, vaid leebelt ja armastava kohalolekuga, proovides pahandamise ja enese mahategemise asemel ennast mõista ja osata näha ka pimedaid külgi, mitte nende eest iga hinna nimel põgeneda. Enese armastamine tähendab kõikide, samuti hüljatud varjukohtade aktsepteerimist. Kas inimesed suudaksid seda rakendada ka kõikide muude

eluaspektide juures? Võttes omaks üksteise erinevusi ja omapärasusi?

Sest me kõik olemegi ju erinevad! Seda ei saa muuta või täielikult ümber teha, isegi kui meid püütakse suruda teatud raamidesse. Küll on aga väga lihtne muuta inimesi, kui neile näidatakse, et nii ja naa paljud nende tuttavatest teevad seda ja toda ning seega peaksid ka nemad olema taolised. Selline mõtteviis lülitub kui automaatselt sisse, kuid sedagi pole mõtet pahaks panna, kuna keegi ei taha asuda nn madalamal pulgal või olla teiste poolt maha tehtud või alavääristatud. No olgem ausad, kes sooviks päevast päeva kuulda sildistavaid lauseid, et oled kehvem või niimoodi veider ja omasugune jne. Inimesed kas lepivad sellega või teevad kõik, et sellest tsoonist pakku saada, võttes vastumeelselt omaks kellegi teise poolt kiidetud ja laialdaselt ,,normaalsed“ mustrid. Kas selline inimene on nüüd õnnelikum või tunneb end rohkem ,,täiuslikuna“? Eks seda tuleb mõistagi küsida, aga enamasti on läbivateks tunneteks alandatus ja mahasurutus, samuti võimetus väljendada oma tegelikke soove ja unelmaid elada oma elu nii, nagu sa ise sooviksid. Sind on nüüd asetatud kellegi teise poolt vormitud kasti, suutmata olla ja lennata vabalt oma enda hingamisruumi läbi. Kõik toimub kui läbi filtrite, sa elad oma elu mullis, mis on ehitatud üles ükskõik kelle, kuid mitte sinu enda poolt. Sa oled sunnitud nägema oma elu läbi nende filtrite, kusjuures sind ennastki nö filtritakse pidevalt, et imada välja see vähekenegi ,,teistsugune“ ja ,,ohtlik“ materjal. Sulle öeldakse, et vaid nii saad sa elada oma elu täiuslikult, et vaid nii on hea ja turvaline ja mugav, kui sa teed ikka nii ja nii ning talitad oma mõttemallidega seda ja seda pidi. Kas pole sulle seda kasvõi alateadlikult peale surutud? Vahet pole, kes seda teeb, see ei tähenda, et nüüd peab hakkama taaskord kritiseerima neid, kes seda tahtlikult/tahtmata teevad. Neilgi on arvatavasti omad haavad hinges ning mõrad, mis ühinevad teiste inimeste omadega, luues kaost ka nende olemuses. Neilegi on neid samu mõttemalle aastasadu pähe tambitud, põlvkonnalt põlvkonnale, et erinev olla on ohtlik ja veider. Tuleb osata inimesi mõista ja nende tegusid rahulikult ilma suuremalt paanitsemata analüüsida, sest lõppude lõpuks ei tea me keegi kunagi sajaprotsendiliselt, kust keegi on läbi tulnud ja mida pidanud taluma, olgu siis head või halvad kogemused. Kõik on omavahel ühendatud ja üldiselt mitte midagi ei juhtu põhjuseta.

Olgu meie erinevused mõjutatud siis tähtede seisu, saatuse või keskkonnas elatud kogemuste poolt, vahet pole, mis neist õige on, kuid oluline on see, et me oskaksime ja õpiksime väärtustama ja hindama neid omapärasusi. Ja kui meil tekib soov neile negatiivne hinnang anda, tuleks esmalt ehk vaadata enda sisse ja küsida, et miks just see või too erinevus käivitab minus just selliseid tundeid?

Aga miks mitte see või see? Mis vahe võib neil küll olla?

Soovin veelkord toonitada, et me oleme kõik erinevad ja täielikult identsed ei saa me kunagi olla, me võime küll omandada teatud soovitud omadused või

mõtteviisid teatud aja paiku ja varjata oma tõelise olemuse, kuid...Mis mõte sellelgi on? Kas see mitte just ei näita, et me sisimas ei hinda ega aktsepteeri ennast? Seame enda armastamisele pidevalt piire ja tingimusi? Ma ei räägi vabal soovil enda harjumuste muutmist, vaid sunniviisilist ja teadlikut pealekäimist. Kuidas on kellelgi teisel õigus öelda, et sinu unistused ja soovid elada nii, kuidas sina soovid, on väärad? Kas pole mitte meie kõigi lõppeesmärk olla õnnelik ning kui jah, miks siis me ei lase teistel meie ümber avastada õnne nende omal moel? Siia alla ei käi mõistagi pahatahtlikud teod, mis otseselt kellelegi kahju võivad teha, ei, need pole kohe kindlasti mitte õiged (aga mille põhjuseid on taaskord teinekord võimalik mõista), aga inimese lihtne ja lennukas soov teha midagi omamoodi, normidest väljuvat või siis puhtalt nautida elu nii, nagu nemad ihkavad. Igaüks on ise oma elu ja õnne eest vastutav ja igal ühel meist peaks olema vaba tahe, miks seda siis ometi takistada? Mis on meis sellist, et me lihtsalt peame seda peatama ning asetama inimesed enda või ühiskonna poolt loodud piiridesse?

Seega, kõik armsad ,,teistsugused“ ja ,,imelikud“, teadke, et teis pole mitte kui midagi valesti. Te olete ning julgete olla sellised, kes tahate ja juhite oma südant selles suunas, nagu tunnete. Te ei peaks ennast häbenema ega ennast maha tegema, te ei pea proovima olla keegi teine, kes te sisimas ei ole, puhtalt sellepärast, et nii on ,,õige“ ja ,,normaalne“, sest nii ,,teevad kõik teised.“ Seiske sirgelt ja kindlalt, lastes oma südamehäälel olla teie elus esikohal, jälgige seda omapärast ja kaunist erinevuste rada, mida loomas olete. Ei, isegi mitte ilmtingimata erinevuste, vaid sellise elu rada, nagu te tunnete, et teeb teid õnnelikuks. Nii et tegelikult on see kui meeldetuletus kõigile inimestele, olge sellised nagu te ise südames ihkate ning austage erinevusi kõikides teistes.