Kas laseme lastel olla need, kes nad tahavad?

Lapsed on tegelikult väga intelligentsed olendid, nagu me kõik. Sünnist saati on nad kui väikesed rõõmupallid, kes panevad maailma enda ümber särama, kiirates õnne ja rahulolu nagu päikesed. Nad tahavad tantsida vihmas, rääkida tähtedega ja unistada sinitaeva all. Elu on nende jaoks kui imeline kingitus, mida tuleb tähistada. Täiskasvanud aga, eneselegi teadmata hakkavad seda hävitama. Hakkavad hävitama seda rõõmu ja õnne nende sees. Kui laps tahab keerutada end liiva sees, takistavad nad teda. Vastavalt meeleolule nad kas ütlevad leebelt, et seda ei tohi teha või siis lihtsalt käratavad tema peale. Või näiteks on ''söögiaeg'', kuid lapsel pole sugugi kõht tühi. On imeilus ilm ning laps soovib hoopis nii väga õue minna. Väga harva, kui vanemad seda lubavad, pigem surutakse laps laua taha ja kästakse sööma hakata. Sunnitakse teda ''korralik'' olema. Osho tõi hea näite sellest, kuidas laps tahab kella lõhkuda, et näha, mis seal sees on. Selle peale kargab aga kogu perekond talle kallale, öeldes, et kella ei tohi puutuda! Ei tohi lõhkuda! Laps tahtis aga ainult kella sisemust näha. Muud midagi. See on tema loomulik huvi asjade vastu, maailma vastu. Osho mainis veel, et kui kell katki läheb, pole midagi katki, aga kui uuriv vaim läheb katki, puruneb väga palju. Laps on nii avatud isiksus, ta lausa pakatab uudishimust ja avastamisrõõmust, aga seda ei kingita neile. Juba varakult hakkavad vanemad ja teised täiskasvanud seda alateadlikult hävitama. See pole kellegi ''süü'', see on lihtsalt nii juba enamike vanemate enda lapsepõlves olnud, see on kui ühiskonda sisse kodeeritud.

Hoolimata kõigest ei anna laps veel alla. Temas on veel nii-nii palju sära ja rõõmu, mida maailmaga jagada, kuid täiskasvanud ei aktsepteeri seda. Nad ei mõista ja ei taha seda. Laps peab olema vait ja tegema mida iganes tal kästakse. Kui präänik ei toimi, toimib piits. Lapsed on ju lollid, mida nemad ka maailmast jagavad või aru saavad, mõtlevad nad.

Siis ajapikku hakkab see säde lapses tuhmuma. Ta ei küsi enam õue. Ta sööb siis, kui talle öeldakse. Ta läheb magama siis, kui talle öeldakse. Ta ei taha enam vihmas tantsida ega oma õnne välja elada, sest sellisel juhul tema peale lihtsalt röögitakse.

See võib küll tunduda nagu ''tubli lapse kasvatamine'', kuid minu arvates on see pigem lapse tegeliku loomuse mahasurumine, nagu on enne vanavanemad seda laste vanematele teinud. Lapses surutakse alla elurõõm, lustlikkus, mängumeelsus ja lapselikkus. Miski, mis on meis kõigis olemas. Täiskasvanud ei näi aktsepteerivat suurt õnne ja rõõmu, see ärritab neid ja siis loomulikult ei soovi nad seda oma lapses näha. Nendes on sügavad uskumussüsteemid, et elu on ainult üks töö-töö-töö, pidev valu ja kannatus. Sellised asjad nagu mäng ja lõbu pole ju nende asjad! See on ju tobe ja lapsik...Need on need sügavale meie sisemusse kootud mõttemustrid, mis tuleb aga lihtsalt vabaks lasta ning elada täiel rinnal! Meis kõigis on see alati olemas olnud, me sünnime nagu puhtad lehed siia maailma, täis valgust ja armastust, kuni see maatasa tehakse. Tegelikult tuleks meil aga kõigil see enda seest taas üles otsida, otsida üles selle, mille juba varases lapsepõlves kaotasime. See on lapsemeelsus, oskus olla elust ja särast pakatav inimene ning seda ka sisimas tunda. Oskus näha ka pilvises taevas ja igas olukorras päikest. Tunda, et elu ongi üks kingitus. Mina kaotasin selle lapsepõlves, olin enne samasugune särav ja rõõmus isiksus nagu kõik lapsed, kuni see tasapisi hääbuma hakkas, uudishimu lakkas ning järgmised aastad veetsin ''pimeduses'', omaenda sünguses. Nüüd olen aga ärganud sest unest ja taas oma sisemise lapse (kes meis kõigis on) üles leidnud! MITTE KEEGI pole selles süüdi (usun, et süüd polegi olemas), et selle kaotasin, ma aktsepteerin juhtunut täielikult ja saan lõpuks ometi elada!!