Kiri maailmale

Aja igavesel teljel liikudes oleme triivinud praegusesse hetke, kus meie ideid ja nendest võrsuvaid tegusid mõjutavad nii meie lähedased inimesed kui ka meid ümbritsev värvikas keskkond. Teinekord võib näida, et maailm ei vasta enam meie loodud ettekujutusele, otsekui sellega oleks midagi lahti. Küsimus on aga, et on see vaid inimeste endi võimuses käivitada muutusi või vajame selleks ka näiteks ajateljel tagasi liikumist, et uuesti alustada?

Tuleb tunnistada, et käes pole just inimkonna õitseaeg. Me viskleme kui kalad kuival ühest sõjast järgmisesse, ühest hävingust teise ja samas loodame nii TUGEVALT, nii SÜGAVALT leida see valguskiir, mis meie kujundatud pimeduses teed juhataks, mis ilusama ja parema maailma vormiks.

Endi ümber ringi vaadates näeme, kuivõrd KAHESTUNULT me elame, ühel pool piiri on lõputud rikkused, meie mõistes jõukalt elavate inimeste grupp ning teisel pool arengumaade või siis nn arenguinimeste rühmad, kusjuures ,,arengut“ kui sellist tuleks rakendada mõlemal osapoolel, mõlemad pooled tuleb taas omavahel ühendada, et avaneks koostöövõimalus olukorra lahendamiseks.

Võiks öelda, et oleme nihkesse ajanud looduse tasakaalu, meil puudub selle vastu peaaegu igasugune empaatia, seega hävitame arutult Maal elavaid liike, rohelust ja saastame ökosüsteemi, nt

Antarktika, mida on peetud puutumata pooluseks, on aina rohkem ja rohkem muutumas prügimäeks. Samuti raiutakse massiliselt maha metsi, püüdes samas hiljem OMA KÄTEGA uut asemele kasvatada.

Kui juba teema loodusest hoolimisele läks, siis võiksime endilt küsida, et kuidas me kohtleme oma kaasinimesi? Kuidas me kohtleme oma lähedasi, sõpru või kasvõi võõraid tänaval? Kas me oleme üksteisele toeks, kui teisel seda vaja on, kas me oleme võimelised nägema HEAD igas inimeses või siis vähemalt kohelda kõiki ühtmoodi võrdväärselt ja kaastundlikult? Me ei ole sellel planeedil üksi, me elame siin kõik koos ja see tähendab, et meil on vaja üksteisest kui pereliikmetest lugu pidada ning kiirata valgust ka neile, kes seda ise pole suutelised veel nägema.

Ja kui me suudame sama taktikat kasutada ka Maa ja kõigi muu probleemide korral, laheneb kõik kiiremini, kui võime arvatagi. MEIE oleme oma maailma loojad, saatuse kujundajad ning õed ja vennad. Kõik on üks suur tervik, tervik haavadega, mida on palju kokku traageldatud ja kaitsvalt pitserdatud, kuid mis kõigest hoolimata on võimeline tervenema ja särama taas kõige hämmastavama, imelisema valgusega, mida eales nähtud.