Meeldetuletus - ära pelga oma unistustele järgnemast!!

Meil kõigil on omad unistused, olgu need siis millised tahes – suure või väikesemahulised, rikka sisemuse või tagasihoidlikute, malbete soovidelooridega. Need on kui iselaadsed okkad, mis suruvad seljatagant ja annavad meile indu päevaga edasiminemiseks.

Tihti on inimestel küsimus, et mida oma unistustega peale hakata? Kas jättagi nad pea tagaküljele kollendama või võtta nad välja ning anda endast kõik, et nende realiseerumist ellu kutsuda? Aga mis siis, kui nende tõekssaamine on ilmvõimatu, peaaegu et uskumatult olematu? Kas panna siis kõrvale kogu jõud ja usk ning loobuda sootuks?

(Henry) Charles Bukowski (1920-1994) ütles kord: ,,Me kõik elame oma unistustes, sellepärast me siin olemegi.“ Seda ütlust võib mõista mitut moodi. Minu jaoks esindab see arvamust, et me unistame, selleks, et elada. Me loodame, usume ja paneme kogu oma tahtejõu mõtteterasse, et järgmine päev on parem. Et homme, ülehomme või aasta pärast on kõik teistsugune. Olgugi, et meil pole veel halli aimugi silmapiiril ootavatest võimalustest ja sündmustest, me USUME. Me unistame võimalikust päikesest teisel pool pilvi, rohelisemast murust teisel pool aeda. See annab meile jõudu, et järgmist hetke tervitada, sest ilma elutahteta ja elujõuta ei pruugi me ka leida mõtet täisväärtuslikuks elamiseks. Me vajame mingit motivaatorit, midagi, mille nimel ärgata ja tõusvale päikesele vastu astuda.