Õnne tuuma sisse kaevudes...

Kas pole mitte selle eksistentsi ainus eesmärk olla õnnelik? Teha asju, mis panevad hinge särama ja tekitavad südames nii kodusooja tunde. Asjad, mis toovad naeratuse näole ka kõige pimedamatel aegadel ja annavad indu edasi minemiseks. Salajased hingetoitjad ja armastuse väljatoojad. Sest õnne võibki ehk justnimelt võrrelda armastusega – mõlemad sulatavad üles ja seda puhtast rõõmust. Kui rõõm võib olla lühiajaline emotsioonitulv, siis õnn on midagi püsivamat. Õnn ei anna alla esimeste peksulainetega, vaid jätkab alati, kasvõi varjatult püüdlemist. Püüdlemist tõusta kõrgemale ja olla meis rohkem väljapaistvam. Ning meis kõigis on see tema kutse ja soov kui ürgse kajana olemas. Pole inimest, kes ei tahaks õnnelik olla. Isegi läbi pimeduse rühkides kisendab meie sees vaid üksainus mõte – leida valgus tunneli lõpust. Ehk, teisisõnu, olla õnnelik. Võib-olla ei väljenda me seda isegi otsesõnu, võib-olla ütleme vaid, et ma tahaks näha, mis homne päev endaga toob. Meis tiksub sellistel lootus, et küll järgmine hetk on parem ja et kõik saab korda. Õnnel on palju nägusid ja käike minemiseks ja leidmiseks, kuid siht alati sama. Me loodame, et homne on parem, et järgmine aasta on parem, sest sügaval meie sees tahame olla õnnelikud. Emotsioonid tõusevad pidevalt kui ameerika mägedena üles-alla, kõik erinevate dimensioonide ja energiavõngetega. Need ilmuvad kui kutsumata külalised, saabudes kiiresti ja lahkudes peaaegu sama ajaga. Need ei ole püsivad ega saa määrata meie elu ei täna ega homme. Isegi vihane olles kannatame, sest keda see kahjustab? Vaid meid ennast. Teised inimesed saavad ehk vaid osaliseks sellest vihast, mis meie sees toimub, kuid see emotsioon on ainult meis endas. Keegi käivitas meis vihatunde, sest meis oli juba enne see olemas, ehk varjatult, kuid see oli seal. Ümbruskond käivitab meis erinevaid emotsioone, kuid mitte kunagi pole see kellegi süü. Kui keegi räägib ühele inimesele millestki ja too vihastab ning siis räägib teisele inimesele sama asja ja tema jääb täiesti rahulikuks. Inimesi on erinevaid ja samuti on meis peidul olevaid tundeid erinevaid, teised inimesed on vaid kui käivitajaks meie sees olevale. Kõik toimub kui peegliga.

Kui meile näiteks halvasti öeldakse ja me selle peale solvume, näitab see vaid seda solvumistunnet, mis meis juba ammu enne seda ütlust oli olnud, ehk mingi muu situatsiooni või juhtumi pärast. Teine inimene vaid käivitas selle sinus, nii samuti nagu räägivad tema teod ja ütlused tema enda sees toimuvast. Me võiks endalt küsida, et miks me solvume või vihastame teatud asjade peale? Või miks me rõõmustame ja naeratame selle või tolle peale? Enda analüüsimine on väga huvitav ja aitab meile ennast paremini tundma õppida, samuti emotsioonidega ja osata märgata neid, millal ja miks nad üles tõusevad just sellistel hetkedel, mida nad meile näitavad meie enda kohta ja mida meile praegusel momendil õpetada võivad. Kõik on alati ühel või teisel viisil ühendatud. Niisamuti ka õnnega. Inimesed on aastasadu otsinud valemeid õnnele, me ekslikult arvame, et õnne leidmiseks on meil vaja seda või toda asja või elada selles ja tolles keskkonnas jne. Õnn aga ei vaja ühtegi neist, sest õnn ei tule millegi tulemusena väljastpoolt. Täpselt nagu peegeldavad emotsioonid ja tunded meis endis meis toimuvat, on ka õnn võimalik leida, kui me vaid muudame oma suhtumist ellu ja asjadesse meie ümber. On tõsi, et väikesed rõõmud kujundavad aina suuremaid rõõme ning ma usun, et teiseks elemendiks on veel teadlik olemine. Kõigest ja kõigist meie ümber, igal hetkel elus. Me otsime teinekord nii väga midagi paremat või midagi uhkemat, et ei oska tähele panna väikeseid, lihtsaid asju meie ümber, nende ilu ja võlu. Võib-olla peame neid tähtsusetuks või ei ole enamus aeg neist üldse teadlikki, enne kui me neist lõplikult ilma jääma. Pole vaja kogeda suurt madalolekut elus, enne kui lõpuks mõistame, et elu tõeline võlu tuksub igal pool meie ümber, igas minutis ja igas päevas. Kui me lõpuks silmad avame ja kogeme kõikehõlmavat rahutunnet, et Siin ja Praegu, praegusel hetkel siin on kõik hästi. Kõik on korras, isegi kui kogu meid ümbritsev kinnitab just vastupidist. Mitte ükski väline mõjur ei saa ära võtta meie südames olevat kindlustunnet, kui selle lõpuks ometi üles leiame, kui lõpuks elu ja universumit tõeliselt usaldama õpime. Ja see imeline õnnetunne, mis meist siis üle voolab... Seda ei suuda sõnad kirjeldadagi.

Armsad kaasteelised, mis on teie mõtted sellel teemal?