Ratsionaalne meel

Mõtlen kõikidele kordadele, kui tahtsin teha midagi ja selle asemel ei teinud kunagi. Kõik minu soovid, olgu need kui tahes pisikesed või näisid kui tahes tühisetud. Need olid minu aarded, minu südame hinnalised aarded, ja ma ei viinud neid kunagi täide. Oli see siis hirm, et ma ei suuda neid ellu realiseeruda või et teised inimesed teevad minu üle nalja, kui need mul ebaõnnestuvad. Ja nii ei teinudki ma neid kunagi. Mattes nad sügavale enda sisse, eitasin ma täielikult nende olemasolu. Unustasin nende eksistentsi ja isegi selle, et ma kunagi neid täide soovisin viia. Kui naeruväärsed mõtted! kinnitasin endale, Peaksin tegema midagi targemat, kui olema kinni milleski võimatus. Kuid mida aeg edasi, seda rahutumaks ma muutusin. Proovisin end hoida tegevuses, teha mõttetuid asju nagu näiteks pesu liiga kiire triikimine või liiga palju/liiga vähe söömine. Kuid need omakorda tekitasid peavalu minu vaimsele tervisele ning ma tundsin end üha enam sügavamale kuristikku vajumas, eemale, kaugele, minu liialt mustade mõtete sisse. Kuni lõpuks otsustasin mõttes kõik lahti lasta – kõik. Kõik, mis mulle muret tegi või mu enesetunde alla viis. Otsustasin, et kordki elus, ma ei saa teha midagi, mis minu sisemisele kõlale nii tugevalt vastu käib. Kuidas oleks ma niimoodi harmoonias iseendaga? Kuidas saaks minu hing täielikult särada enne kui ma pole eemaldanud sellelt kõike seda, mis tõelist õitsengut nii väga takistab? Sel hetkel ma loobusin mõttes kõigest. Lasin vabaks kõik ahelad ja võtsin tasapisi maha kõik müürid, mida olin enda ja oma südame vahele ehitanud. Niimoodi mõistsin, et võitlus käis tegelikult minu mõistuse ja sisemise hääle vahel. See väike hääleke, kes mulle terve elu kõrva oli sosistanud, kuid kelle palveid ma kunagi tõsiselt kuulda ei võtnud. Sild, mille rajasin oma unistuste najale ja mille hävitasin hetkel, kui võtsin nõuks uskuda, et need on ju niikuinii võimatud. Katkestasin ühenduse loovuse ja imede maailmaga, võttes asemele ratsionaalse meele ja loogika. Niipea, kui ma seda mõistsin, oli sild taasloodud. Taastasin ühenduse mõistuse ja südamega ja lõin rahu nende vahel nii, et mõlemad said oma sõna sekka öelda. Ei domineerunud enam vaid üks, vaid tasakaal valitses mõlemas. Mu kaua mahasurutud unistused said oma endise vormi tagasi, ning nad tõusid isegi veel uhkema valgusega, kui ma eales oleks osanud oodata. Polnud enam väljendeid nagu ''võimatu'' või ''veider'' kirjeldamaks mu südamesoove, vaid hoopis imeline ja lõputu ja hämmastav ja kõik, mis saab üldse olemas olla. Tõin nad endas taaskord täiesti välja ning andestasin endale kõigi nende aastate pärast, kui olin nad teadmatusest ja suurest pimedusest alla surunud. Mitte midagi polnud aga veel kadunud. Nende hiilgus ja jumalik valgus oli ikka veel olemas ja lootus tuksus neis kauni südamena ikka edasi. Ma olin olemas. Ma olin taasloodud ja tervik. Olin üks oma hingelauluga.

- ära kunagi loobu