Emake Maa ja mina kui üks tervik

Looduses astudes püüan pilguga tabada igat osa selle loomingust, hoida hinges igat heli ja aistingut. Loomad liiguvad vaikselt ringi, peaaegu ilma igasuguse sahinata, kuid sellest hoolimata olen võimeline kuulma rohkem, kui ma oleks oodanud. Puude sosin nende lehtedes. Kaste tilkumine üle õie kroonlehe. Helendavad vihmapärlid ja nende aina kiirenev langemine vastu pehmet maapinda. Kui õhtupäike veereb üle mäetippude vihisedes öösse, tahan, et selle karge tuul mind endaga kaasa võtaks. Mitte ilmtingimata igaveseks, aga vähemalt mõneks hetkeks, mõneks aastaks või perioodiks, nii et mul oleks piisavalt aega, et ennast selle vägeva, ürgse energiaga uueks luua. Lihtsalt teha täielik restart kõigele, millest olen läbi käinud ja mida elus siiamaani kogenud. Astuksin nii ma hommikul ehk päevavalguse kätte, täiesti puhanud ja värskena. Sünniksin uuesti ikka ja jälle, korduvalt ja korduvalt; iga sünd kujundamas mingit uut osa minus, niisamuti nagu hävitamas neid osasid, mis mind enam juba ammu ei teeni. Kõik vana oleks pühitud kui lõputu kiirguse ja raevukusega minema ning peale seda vaataksin ma ehk ka Emakest Maad hoopis teise pilguga. See oleks täis hämmastust, armastust, tänulikkust, elu uskumatust ja mõõtmatust. Kui ma siis taaskord astuksin mööda pehmeid välju, libistades kätega üle eemalduvate rohuliblede, hindaksin kõike kordades rohkem. Iga samm, iga pilk loodusele ja puudele minu ümber – oleksin pigem vaatleja kui pelgalt juhusliku mööduja rollis. Silitaksin silmadega mõttes igat lehte, igat armsat ja kaunist loomakest; kingiksin neile läbi minu pilgu armastust, sellist armastust, mida selle maailma piirid veel kogenud ei ole. Oma üüratu jõuga purustaks ta senini loodud illusioonid ja läbi sajandite ehitatud mõttemallid. Minu peas ja südames toimuks seninägemata muutus. Kogu minu unistuste pagas ja kõik minus risti-rästi keerlevad mõtted saaksid uue ilmingu, uue näo. Võtaksin pihkudega kastevett ning seda oma näole laiali hõõrudes laseksin veelkord lahti kõigest, mis mind seni on kinni hoidnud, murraksin ahelad kahe maailma vahel.

Ahelad, mis kord eraldasid mind mõistmast enda ja looduse tõelist ilu ja väge, seda nii puhast ja koostööaldist energiat, mis on alati valmis meie heaks töötama, et üheskoos luua helgemat, puhtamat reaalsust. Tean aga südames, et pean ka naasma oma reaalsusesse, sellesse, kus viibin praegusel hetkel. Tagasi linna ja mööda teid vuravate autode keskele, kus ei langeks lehtedele enam nii malbeid kastepiisku või kõnniksid loomad ringi, tegemata ainsatki häält. Selle kohaloleku huvitav võlu ja looduse igikestev tukse jääks minusse siiski kõigest hoolimata alles. Mitte miski või mitte keegi ei suudaks minu puhangut enam takistada või peatada seda imelist voolu, millesse tunnen end üha rohkem ja rohkem uppumas. Tänulikkus lainetab minust oivalise kiirena üle, võttes endaga ühes iga minu hingetõmbe ja südametähe, punutud minu olemuse pesasse nagu kõige kaunim muster terves pikas, uskumatus öös. Inimesed mööduvad minust, naeratan kõigile ja kõigele, puhun iga isiku päeva veidike rõõmu sädemeid. Taskud on mul täis kõige imelisemaid aardeid ja õnnega üle valatud väärisesemeid. Ma ei mõõda asju enam rahas või selles ja tolles väärtuses. Olen nüüd igavesti täis kõike seda kaunist, mida ma eales ei suuda sõnadesse panna.

Emake Maa ja mina – me oleme üks.