Õnn kui meie ise

Kui imelik see ka ei tunduks, me oleme kõik sarnased. Me kõik oleme teinekord kurvad, me kõik nutame, kui meile lähedane inimene sureb, me kõik vaatame lootust kui hämmastavat teed põgenemaks tänastest muredest, meie kõigi süda puruneb kildudeks kui meie armastatu lahkub meie elust, iga hing siin maailmas ihkab pürgida vaid õnne poole. Lõputu rõõmu ja eufooria poole, aga samal ajal me peame läbi jooksma kõikidest teistest vastakatest, eespool nimetatud emotsioonidest, mis meie teele ette jäävad. Me võime arvata, et õnn on meie teekonna lõpus, et see on meie viimane eesmärk, kui tegelikkuses see on lõputu vool ilma sihtpunktita. Võib-olla me ei pea enam õnne järele otsima, sest nii teeksime seda igavesti ja komistaksime ühe ja teise takistuse otsa, mis meie teele ette visatakse. Ehk on õnn peidus igas hetkes, ainult et nii salaja, et võtab ikka kõvasti julgust, et seda korralikult näha. Nagu nähtamatud sosinad nad langevad tasakesi, igal minutil ja tunnil. Kurbuse hall loor vajub ära ja me võime lõpuks ometi päikest näha. Mõistame, et meie olemegi oma õnne loojad igal hetkel igavesti, kui vaid laseme lahti mõttest, et see võis olla üks lõputu missioon kuskil määramatus tulevikus.