Mineviku dilemma

On osa minust, mis ikka eitab tõsiasja, kindlat fakti, et ma ei saa muuta oma minevikku ega selles aset leidnud sündmusi. Kui väga ma ka ei ihkaks ajaratast tagasi kerida ning mitme aasta tagusesse aega saada...Ma ei saa seda teha. Minust hoitakse sellest eemal kui klaaskambri sees ja ma sirutan välja oma käed, et läbi müüride möödunu poole sirutuda. Et muuta seal olevat. Huvitav on ainult see, et väljaspool minu nähtamatut kambrit ei näe keegi minu püüdeid ja maadligi suruvat raevu seda teha. Mitte keegi kui ei märkakski, kui tugevalt ma klammerdun iga oma mineviku väikese, kuid üliolulise tüki külge. Keegi ei märka minu sirutuvaid käsi ega kuule minu karjeid olla veel üksainus kord osa sellest. Olgu need siis head või halvad mälestused, kauni – või kurvaloomulised. Minu jaoks moodustavad nad sellest hoolimata kui mingi kummalise terviku, milles ma enam ei saa harmoneeruda koos kõige selle virvarri ja tunnetelainetega. Kõik hingematvad, jalust võtvad ja hämmastavalt ilusad hetked – ihkan neid endaga praegusesse hetke kaasa võtta. Pikas perspektiivis võin näha, kuidas isegi tumedamad kogemused aitasid mul saada selleks isiksuseks, kes olen täna. Need võisid mind purustada, raputada ja siia-sinna visata, kuid need ei suutnud mind hävitada. Pigem tõestasid need veelgi tugevamalt fakti, kui tugev ja võimekas ma tegelikult olen. Kui tugevad me kõik oleme, kui tugevad on meie südamed, mis ikka veel pärast kõike kogetut leiavad jõudu, et edasi tuksuda. Kui kaunilt puhtad ja hellaloomulised on meie silmad, hoolimata kõikidest neist kordadest, kui valu pressis neist vankumatu seinana läbi ja pisarad voolasid jõgedena mööda põskesid. Nad leidsid alati, alati jõu, et veel viimsedki lootuseraasud kokku riisuda ja jätkata täiel sammul elamist ja hingamist.

**

Nii teeme meiegi. Oleme alati teinud. Võib-olla inimhing ei suuda mitte kunagi täielikult alla anda ega tagasi põrkuda, sest osa temast, kuskil sügaval-sügaval tema hinges ihkab alati väljapääsu ja eemaldumist negatiivsest. Seal on väike tükike meist, mis hingab alati lootuse poole, ootab selle avanemist enda sees ja midagi, mis näitaks teed. Me ei ole loodud olema murtud või lõhkikistud. Me ei saa kunagi ollagi, sest öeldes, et oleme murtud ja et elu ongi vaid üks kannatuste jada, loome ka endale vastava reaalsuse. Väljaspool olnut või olevat ei saa mitte alati muuta, mitte vähemalt enne, kui muutus pole toimunud meie sees. Kui lõpuks tõeliselt mõistame, kui kaunid ja imelised me tegelikult oleme, ning kui suur on meie potentsiaal tõeliselt kasvada ja areneda läbi elu ja selle pakutavate kogemuste, suudame muuta ka oma mõtteviisi ja reageeringut olukordadele ja elule. Hingedena oleme kõik juba täiuslikud, puhtad olendid, kes tulid siia ei midagi muud kui vaid õppima ja rõõmu tundma. Iga kogemus, iga hetk õpetab meile midagi ühel või teisel määral. Üks reaalsuse mõte puruneb ja teine sünnib taas uuesti. Minevik, olevik ja tulevik keerlevad koos kui ühes huvitavas sasipuntras, dimensioonide rägastikus, kuid mitte miski neist pole parem või halvem teisest. On vaid see hetk ja kõik see imeline, mida ta meile suudab pakkuda. Isegi kui me mõistame selle läbinägematut ilu alles aastakümneid hiljem, isegi kui alles kaua aega hiljem leiame südames rahutunde ja teadmise, et kõik läks tol hetkel nii, nagu pidi minema.

Pole mitte midagi halba, kui soovid, et asjad oleks läinud teisiti või et sa oleks käitunud teistmoodi. Usalda ja tea, et sa tegid just tollel hetkel õieti ja et sa olid täpselt selline, nagu pidid tol hetkel olema. Pole ei õiget ega valet, vaid ainult usaldamine ja rahulik meel. Me ei ole loodud olema igavesti murtud ja masenduses, sest see pole meie põhiolemus, meie hinge tuum, mille poole pürgime. Võiksime neid näha kui kihtidena või õppetundidena, meenutamaks meile meie tõelist väärtust ja potentsiaali ja seda, mida tulime siia planeedile, sellesse reaalsusesse kogema.