Enesearmastuse kihid

Mõnikord ei mõista me enda tõelist väärtust. Ei ole võib-olla mõistnud juba aastaid. Ehk käime ringi, uhkelt kuulutades, et armastame ennast tingimusteta, kuid kui tuleb vähegi mingi situatsioon, mis meile vastupidist ''tõestab'', variseme me põrmu. Võib-olla lööme kõikuma ja eneses kahtlema järgmisel hetkel, mil keegi meile midagi halvasti ütleb ning meie enesehinnangut raputab. Keegi solvas, nähvas, näitas näpuga ja meie oleme taaskord enesearmastuse madalamal trepiastmel, haletsedes ja nuttes iseenda üle. Kuid võiksime endalt küsida, et kas sellisel juhul meie pind enda armastamiseks oli juba piisavalt tugev? Kui palju me ennast TÕELISELT hindasime, või uskusime end hindavat? Kui me täie hingega oma tervet olemust armastame, ei saa seda mitte miski kõigutada. Oleme nagu mastid, mis ei anna alla ei üheski tormis ega anna järele ühelegi tuulele. Teame, et mitte miski ei saa meid enam hävitada, sest meie vastaksime vaid armastusega; jõuga, mis on kõige tugevam siin maailmas. Enesehaletsuse ja langeva enesetundega vastates näitame endale vaid, et pole veel päris rahu leidnud. Et meil on veel vaja endaga tööd teha, enne kui jõuame täieliku, tingimusteta armastuseni iseenda vastu.

Mis sees laulab, see laulab vastu ka väljaspoolt.