Võitlus iseendaga vs tervenemine iseendaga

Me kõik käime elus läbi mingeid võitlusi, millest mitte ühelgi teisel isikul aimugi ei ole. Nad vaatavad meid, mööduvad meist ehk kergelt riivates, kuid mitte ükski neist ei näe tegelikult meie sisse. Mitte keegi neist ei mõista tegelikult, milliste hirmude me maadleme, millega peame toime tulema. Nad ei näe läbi meie näiliselt lõdvestunud kätest, mis aga sisimas hoiavad ikka veel nii tugevalt kinni meile armsast inimesest, keda enam hetkel siinses reaalsuses ei ole. Niisamuti võivad jääda kuulmatuks meie püüded olla nagu ''teised'' või elada mingil moel ''õigematena'' tunduvate tõekspidamiste järgi, vormitud juba aastasadu varem ja võrsunud kasvama enne meie ilmatulekut. Meie nähtamatud võitlused jäävad tihti nägemata ja meie suletud silmad tihti pisarate eest kaitseta, kuid see ei tähenda sugugi, et oleksime mingil viisil vähem võimekamad või suutelisemad toime tulema.

Tegelikkuses me ei vaja alati isegi teiste inimese nõu või abi, vaid puhtalt nendepoolset märkamist, nendelt kui tõusva päikesena tulevat lootust, et iga laine loksub ükskord oma randa ning et iga leht langeb pärast tuuletormides mäslemist kindlale maapinnale. Siiski võib sellest olulisem olla isegi see, et me kõigepealt ise endale teadvustaksime, et endale ehk isegi ütleksime, et jah, ma tean ja olen täielikult teadlik, et praegu pole mu elus valgeim periood, kuid ma panustan kogu oma jõu ja usalduse sellesse, et kõik saaks korda. Seda tehes vabastame me samuti omamoodi energia, mis võib tekkida kui loomuliku blokeeringuna selle järel, kui iseendale

neid murekohti eitame või endas nendega seonduvaid ja ülestõusvaid tundeid jätkuvalt alla surume. Pigem tulekski nö kõik valla päästa ning öeldagi endale, et kogedki hetkel sellist perioodi ja selliseid võitlusi; et on okei, kui tunned end haavatava ja kaitseta pelgalt selle mõeldes. ''Sünged'' perioodid meie elus ei tule kunagi ilma põhjuseta ja nende saabumisel on alati üks või teine motiiv taga, olgu siis mingi olukorraga seotud õppetunnid või meie enda sügav tervenemine, mis võivad tegelikult ka samahästi ühe kategooria alla kuuluda. Me kardame nii väga olla avatud maailmale või kasvõi lähedastele enda ümber oma mõrade ja haavade ja hallide varjunditega, otsekui oleksid need mustad plekid meie küljes. Meile on sisendatud, et peaksime neid häbenema, neid peitma sügavale-sügavale iseendas või neid vihaga hävitama. Enamus meist valib peitmise, sest seda on tunduvalt lihtsam teha, kui neid enda seest üles kaevata, need välja võtta ja vaadata, mis tundeid need meis tekitavad. Kuid just nende pidev eitamine meis tekitab aina rohkem blokeeringuid ja frustratsiooni. Me ei mõista enam, mis meiega toimub, sest välja on ilmunud niivõrd veidrad ja vastastikused tunded. Et seda vältida, võiksime negatiivsete tunnete või ükskõik mis murettekitava situatsiooniga meie elus tutvuda rahulikult ja, mis kõige olulisem, armastusega. Mitte miski ei saa olla sellest tugevam. Valides armastuse ning helluse oma mineviku haavade ja tundlike kohtade vastu, võidame palju rohkem kui neile peale ründamisega. Viha asemel silmitseksime neid tasa lootusrikkuse ja armastuse kauni soojusega, nii et kõik neis peitunud blokeeringud ja tõkked lahustuvad tasaviisi nagu kuldsed päikesekiired kesk hommiku mahedat kargust. Võitlus iseendaga on asendatud terminiga tervenemine iseendaga. Värske lootuse puhang kiirgub meist üle ning kõik meie hinge ''murdunud'' osad sõuavad tagasi meie südamekeskuse igavesse randa. Me võitlesime iseendaga nii kaua aega, kuid andusime lõpuks armastuse ootamatu, kuid samas nii teadliku tulekuga, mis süütas tulukese uuele võimalusele, uuele algusele meie sees.