Reaalsuse märkamine
- Liis Lõhmus
- Sep 25, 2018
- 1 min read
Märgata ja olla, osata olla ja püsida selles reaalsuses on üks kõige kaunimaid asju üldse. Kui me tõeliselt laseme vabaks ideest põgeneda hetkest, kus me praegu viibime, leiame tõelise võimaluse ning vabaduse üüratus ilus ja kõiges, mida sellel ühel momendil on meile pakkuda. Vastasel juhul liigume läbi elu kui udu, vaevu märkamata midagi enda ümber. Klammerdudes ühe asja küljest teise külge, kaotame väärtuse lasta kaunidusel sisse hoomata ja elul vabalt lennelda. Oleme nagu jõgi ja lõputud kosed, mis ihkavad piirideta, külluslikku, vaba hingamist ja voolamist. Nii nagu puhtas õhus ei saa meie kopsud korralikult töötada, ei saa ka meiegi näha valgust, kui kogu meie mõistus on musti mõtteid ja muresid täis.
Me vajame ja tahame nii väga täide viia oma unistusi ning liuelda mõõtmatutes kaugustes, kuid samas tihti me võitleme nii sügavalt oma hetkeseisu vastu, selle vastu, kus viibime praegu. Igat hetke on võimalik luua täpselt nii, nagu ise soovime ning enamik sellest sõltub meie enda suhtumisest ja hoiakusest. Pidevalt läbi hallide prillide vaadates ei saa ju midagi näha ning täpselt samamoodi on meil vaja endas ehitatud negatiivsuse suhtumise kestad välja saada, et tõeliselt mõista, kuidas me soovime reaalsust enda ümber luua. Päike meis tahab ja lausa ootab oma aega, et särada! Meie valgus ja sisemine tuli elada ja olla vaba on uskumatult suur, isegi, kui oleme selle enda läbi aastate olnud uskumuste tõttu alla surunud. Ometi on see seal, puudume vaid veel meie ise, et tõeliselt muuta oma nägemust elusse, endasse ja tervesse eksistentsi meie ümber.

Comments