Universumi võimsaim energia

Pole midagi kaunimat kui puhas, siiras, kõikehõlmav ja kaunis armastus otse südamest. Selle kogemiseks ei pea olema teist inimest, see ei pea olema isegi otseselt kellelegi suunatud. Armastus on igavene energia, selle läte on meie sees alati olemas kuna see moodustabki meie hinge tuuma. Pole võimalik seda peita või hävitada, me võime selle alla suruda ning ehk silmad kinni pigistada ja kinnitada endale, et seda pole meile vaja. See võrduks aga kui iseenda ning terve kõiksuse energia eitamisega, meie olemuse eitamisega ning pikemas perspektiivis tekitab see meis pigem halva enesetunde. Kuidas saaksimegi oma loomu vastasel käituda, kui armastus lausa pitsitab enda piire, et sinust laine ja helisevate kiirtena välja voolata? Kuskil sügaval meie sees on väike hääleke, mis räägib ainult armastuse keelt. Ta hoiab meid hellalt enda embuses, silitab meie päid, kui tunneme end kurvana. Armastusel ei ole kuid ega agasid, tema jaoks ei kehti vanad mõttemustrid, kuidas või mis tingimustel peavad asjalood olema. Ta lihtsalt püsib meie sees, on kohal ja olemas. Ta on olemas iseenda kestvas olekus, milleks on täielik tasakaal ja õndsuse tunne. Kuidas veel kirjeldadagi seda universumi kõige kaunimat, võimsamat energiat? Pelgalt sõnad kaotavad oma tähenduse püüdes teda kirjeldada ja meie ise kahvatume ootamatus mõistmises, kuivõrd võimas see armastus meie sees on. Läbi argipäevade emotsioonide ja üles-alla kõikuvate meeleolude ei pruugi me alati kohal olla, et selle energia kohalolekut endas märgata, aga see ei vähenda sugugi tema võimsust meis. Kas armastust on võimalik alla suruda? Tõsi, on küll, kuid mitte kunagi kauaks, sest meie hing pulbitseb seda elavalt ja on sellega otsast otsani ja äärest ääreni kaetud. See tahab suunata end välja poole ning avastada meie hinge avarusi igavesti, selline energiavool on kui peatumatu pööristorm, mis tuleb ja puhastab kõik enda teel, samas ilma ühtegi hävingut põhjustamata. Ta toob kohale vaid valguse, mis juhatab teed igal hetkel ja kõigutamatu julguse olla meie ise ja hingata vabalt meie tõelises olemuses. Ja kui oleme taaskord mõistnud, et meie ise olemegi armastus suur, hakkab seda lekkima sinust väljaspoolegi veel, sest armastusel ei ole mitte mingisuguseid piire.