Aja illusioon meis

Me elame maailmas, milles eksisteerib meile näivalt aegruum koos mõistetega minevik-olevik-tulevik. Need on terminid, mis valitsevad meie elu rohkem, kui endale ette kujutada oskame ning mille tähtsust inimesed pidevalt nii endile kui teistele meelde tuletavad. Kuidas saakski olla tänases ilma eilse hetkedeta? Kas tulevik isegi saaks võimaluse kohal olla ja eksisteerida, kui poleks olnud minevikus toimunud sündmusi? Tihti kurdetakse, et oleks pidanud toimima niimoodi ja naamoodi ühes või teises olukorras, et kui vaid saaks aega ''tagasi keerata'' , minevikku muuta või siis tuleviku üle paremini otsustada. Millest on vaja aga aru saada, on see, et kõik need terminid ei oma tegelikult mitte mingit tähtsust, veelgi enam, tõeline tegelikkus on see et neid isegi ei eksisteerigi.

Seda on raske mõista. Praeguses järgus on enamik inimesi veel kolmemõõtmelises reaalsuses, kus nende elu põhikontrollijateks on aeg ning selle pidev domineerimine nende endi üle. Öeldakse, et aega on vähe, küll teinekord aga liiga palju. Mitte kunagi ei tundu olevat piisavalt. Käiakse ringi ning elatakse kella järgi, elatakse millegi nimel, millegi pärast. Lootus, et homne on parem päev tiksub meeltes nagu seierpomm, ainult selleks, et enamjaolt tõestada, et kõik näib käivat ka järgmisel päeval samamoodi. Usun, et inimestel on vaja mõista, et nii terve nende elu kui ka aeg on tegelikult nende endi kätes. Kõik taandub lõppude lõpuks ikkagi meile, meeldib see või mitte. Iga valik, iga samm, iga edasiminek, iga hoiak – kõik on meie teha.

Kui seda endale täielikult teadvustada, tõuseb enamikes inimestes hirm, sest korraga ei saa enam kellelegi vastutust peale panna. Ei saa teha midagi ning öelda, et see oli selle või tolle asja süü või et küllap nii oli vaja. Meie mõtted ja meie meel on täielikult meie kasutada. Need on ülivõimsad vahendid, mille abil loome oma reaalsust ja keskkonda enda ümber. Kõik saab alguse mõtlemisest ning meist endist, vastavalt meie uskumustele ning suhtumistele loome endile ka vastava tegelikkuse. Täpselt samuti on lugu aja puhul, mis näib paljude jaoks kui kontrolli alt väljas olevat. Inimesed näivad keskenduvad liiga palju minutitele, päevadele, aastatele. Kui ühekorraga kõik kellad kaoksid, kui poleks olemas enam isegi päevade-aastate süsteeme, mis siis juhtuks? Varem kontrollisid need ju meie elu igal sammul, kes teeb seda siis nüüd? Meie ise, oleks vastuseks, seda saame me alati teha ning sisimas oleme ka alati teinud.

Olen tähele pannud, et kui võtta ära aja tähtsus oma elus, juhtub midagi imelist ja võrratut. Ma hakkan tähele panema hetkede ilu ja tähtsust enda ümber, terve minu ümbruskond tundub muutuvat kui voolavaks ja kergeks. Elu ise kannab mind endaga kaasas, ning mina lasen end tal kaasas kanda. Toimin vastavalt oma intuitsioonile hetkes, mis on Siin ja Praegu minu jaoks olemas ja mis on praegu minu jaoks reaalsus. Olen veelgi enam juhtpositsioonil enda tegude ja valikute üle, sest kukla taga ei sosista mitte ükski väike hääleke, et ''oi, kui vähe aega on veel jäänud'' või ''sellega hakkavad küll päevad kokku jooksma'' jne. Neid termineid sellisel juhul enam ei eksisteerigi ja pole kunagi eksisteerinudki, kui, siis ainult meie endi sees. Kui mõtiskleda aja üle, siis võime veel saada tõendeid, et seda tõesti polegi olemas ja on ainult sellises ulatuses, kui palju me ise sel seda olla lubame. Kõik teavad tunnet, kui teeme midagi igavat ning aeg justkui ''peatuks'' või ''liiguks aeglasemalt''. Rõõmustavate või huvitavate tegevuste korral lendaks see aga kui linnulennul, kusjuures igale inimesele on need täiesti erinevad. Sarnastes olukordades võib mõne jaoks minna aeg uskumatult kiiresti ja teise jaoks kohutavalt aeglaselt. Ehk teisisõnu, aega võib nii venitada ja kiirendada, isegi pikendada ja lühendada või selle sootuks olematuks teha. Me ei pea laskma sellel ennast juhtida nagu paljud arvavad. See võib olla küll oluline vahend, et praeguses ühiskonnas toime tulla, kuid kui me piiridest väljapoole vaatame, ei tähenda see tegelikult mitte kui midagi.

See on see niivõrd kõrge väärtus, mille me ise talle andnud oleme, meie ise tegime selle valiku. Kui aeg aga meie elust kasvõi mingilgi määral eemaldada, võime hakata märkama elu lendlevust ja meie endi suurenenud õnnetunnet. Sellisel juhul ei ole me kontrollitud enam homse või eilse või isegi paari tunni pärastise aja pärast. Oleme täielikult kohal hetkes Siin ja Praegu ning kõiges selles, mis selle hetke jooksul eksisteerida võib. Kui sellisest vaatenurgast asja vaadelda, võib tõdeda, et nö minevik ja tulevik eksisteerivad kui samal ajal olevikuga. Kõik lihtsalt on, Siin ja Praegu. Hea on alustada sellest, kui endile teadvustaksime, et kõik, mis tõeliselt olemas on, on vaid hetkes Siin ja Praegu. Kui juba seda endale lahti mõtestada või pidevalt korrata, avaldab see väga suurt mõju. See on kui esimene aste, et vabaneda blokist, mis meil ajaga on tekkinud. Me ei ole mitte kellegi mõju ega kontrolli all, kui, siis ainult seetõttu, et ise endil lubame seda olla. Aktsepteerigem rõõmuga praeguse hetke rõõmu, see on suurim kingitus, eksistentsi võimsaim aare elada.