Ootamatu sensatsioon

Mõnikord tunnen, et olen olemas ja elan ja eksisteerin maailmas, mida keegi teine pole võimeline nägema. Otsekui oleksin ümbritsetud pehmest, soojast, nähtamatust, armastavast mullist, kus minu reaalsuse noodid ja minu unistuste paradiisiaiad ja heljuvad taevad maalivad lootuse värve. Otsekui hingaksin ma sarnast õhku inimestega minu ümber, ainult et minu hingatavas õhus leidub veidi vähem eilse värve ja natuke rohkem päikese kiirgust. See on sensatsioon, mida ma ei oska kirjeldada. On kerge olla minu omas maailmas ja raskem astuda, ei, isegi pressida end välja sellest kaunist kohast, kuid samas mõistan ühtlasi, et see, mis toimub minu sees, mida näen ja tajun iseendas asub ühtlasi ka väljaspool mind. Aktsepteerin tasapisi ka seda osa endas ning tunnistan mineviku haavade olemasolu. Austan ja armastan seda ilus-habrast piirideta lõpmatust endas, mõistan ja väärtustan oma soove ja tahtmisi, oma unistuste tasaloomulist püsivust. Võtan täiega omaks kõik endas, sest vaid nii saan seda täiuslikkust näha ja leida ka kõikjal enda ümber.