i am rising. from the ashes.

Minu teekond eneseväärtustamiseni on olnud pikk ja käänuline. Enese üleval hoidmine ka kõige keerulisematel aegadel pole tulnud sugugi kergelt. Siia pikka perioodi mahub näiliselt lõputu rajana kulgevad enese piitsutamise ja maha tegemise hetked; ajad, kus enne eelkõige ma põletasin end läbi valu ja siis pärast tormi möödumist jäin oma riismeid kokku korjama. Tundub veider ja naeruväärne seda siin üles tuua, aga osa minust isegi armastas seda valu. Armastas seda valu, mille ma ise iseendale enda salgamise ja kõrvale lükkamisega põhjustasin. Nüüd tagasi vaadates näen ma selgemalt, minu pilk on klaarim ja minu süda täis empaatiapäikest ja enese mõistmist.

Täpselt nõnda klaarilt näen ma nüüd kõrvalt, kuidas see väike, enesele kriitikat pritsiv ja sisisev olend mu sees polnud üldsegi mina. Tekkis vaatleja tasand. Seisan vaikselt oleledes iseenda väikese miniversiooni kõrval, vaadates tema väikeseid käsi, tema alandlikku pilku ja kronksus selga. ''Kes olen mina, et maailmale särasilmil ja avali otsa vaadata?'' - näis see tüdruk küsivat. Ma täitun tasaviisi kirka, mõistva valgusega, mis levib viivugi raiskamata üle kogu minu keha, ja ma kallistan seda väikest tüdruk. Kallistan teda kõigi nende kordade eest, mil ta oli soovinud, et keegi oma käed ümber tema heidaks. Seda oli ta nii kaua oodanud, et keegi ometi mõistaks ja tunneks ja heidaks tema salgava enesehaletsuse korraks kõrvale.

Nii et jaa, nüüd ma näen selgelt. Ma olen siin praegu, ja ma kuulen ja ma mõistan tema häält. See hääl, mis varem tuli välja kahinana, raugeva sosinana, habiseva värelusena. Nüüd tunneb see hääl päikest ja näeb sinist taevast. Ta märkab ja ütleb rohkem. Tema Tõde on kaugelt tuntav ja ta ei pelga seista enda eest, võidelda oma lindudena pekslevate unistuste eest. Jah, justkui linnud, kes pole kunagi varem taevalaotust puudutanud.. Kes pole kunagi vihisenud läbi õhu, kaarjad tiivad tõusmas ja taaskord langemas, kui igavik neist mööda tuhiseb. Mmm, kuidas ma tunnen nüüd tuult.. Kergust ja rõõmu. Rahulik rõõm. Rõõmus rahu, nagu selle kauni killu ühelt teadjanaiselt inspiratsiooniks kaasa võtsin.

Ma emban ja suudlen oma tiibasid, ja praegu on tegelikult nii, et iga uus päev ja iga tärkav leheke toob mulle vaimuhiilgust juurdegi. Malbe ja samas nii uskumatult vägev on iga hingetõmme, mida tunnen. Iga tärkav päiksesära, põski soojendav-punetav kiireke maalib mu naha kuldseks. Ma soojenen seestpoolt, enne kui kiirgan väljastpoolt. Hetke võlu - ja langeva tolmu vaikus alla taimedele.. - on ainult veel põhjatumaks tugisambaks kogu sees tõusvale kevadele. Kui minu sisemine laps seda hetke vilksamisi vaataks, oleks tema selles Väest ja sellest Tõest niisamuti keeletu. Ta ei oleks suutnud seda kujutlusse manada ei üheski salaunelmas (või kui aus olla, siis väike aimdus, et ühel päeval astub ta sirge selja selge eneseusu – ja usaldusega tal siiski oli..). Ja nüüd praegu näen ma ennast siin kõrval. Ma seisan ISEENDA kõrval, asun siinsamas ja valgusaastate kaugusel samaaegselt. Ja oi, kui käänuline ja väänuline on olnud see rännak tagasi endasse. Tuhk on pühitud minu ihult, ma põlesin puhastuses tagasi Tõesse. Tõesse selles võtmes, mis kehastab mind tõeliselt. Mäletamises ja tänus ja siiruses iseendana olles. Ühtlasi mäletades, kes me kõik hinges oleme – vägevuse loojad, valguskiired, armastuse ja elu õied. Kuidas oleks, kui hakkaks siis kohe praegu õitsema? Sest ma olen nii väsinud enda aroomi summutamisest.

Oli aeg, kus ma arvasin end tundvat mittemidagi. Aga sellest mittemidagigist on nüüd tõusnud midagi veel imelisemat, kui ma oleks eales suutnud kujutleda. Tühjusest on tõusnud Kõik. Kõik laskub tagasi Eimillegisse. Kõik voolab ühe ringina. Täpselt nagu üks tuntud müstik on maininud – iga veepiisake jõuab lõpuks tagasi ookeani. Seal ookeanis hõljudes lahustub piisake Eimillegiks. Kaob tema story, tema identiteet, kogu tema isiksus. Lahustub Eimillegiks ja sünnib Kõigeks. See on valguse ookean, kuhu suubuvad lõpuks kõik siinmail seilavad hinged. Valgusesse, mis on mäletamine, meie tuumolemuse ja armastuse tundmine. Sa hingad seda otsatut igavikku, raputad oma kauneid tiibasid ja voolad selle vooga kaasa. Hirm on hajunud, sa tunned vaid kergust. Kergust olla ja oleleda, mängida ja laulda.

See on kojujõudmine.

Vaatlejasse.

Iseendasse.