Ma ei hülga oma unistusi, ma ei hülga iseennast..

Olen siin taas vaiksem olnud. Kuid enam mitte vaid teadmatuses hõljumise ja oma sisemuses toimuva tõttu - kuigi eks seda on niikuinii ka alati omajagu ja olen õppinud seda armastama ja tunnen, et olen alati hoitud ja kantud selles kohas, kus mõistusega "midagi ei tea" või miski ei tundu loogiline.

Nüüd kevadega tunnen end aina enam tärkamas, minu süda oleks nagu õide puhkenud ja pungil kõigist unistustest ja loomisest ja loodusest. Kust isegi pihta hakata? Tahaks kui olla kõikjal, tõusta kergelt kõrgele üle taevapiiri ja saada osakeseks kõigest, mis eales on olnud ja on. Kõigest ja kõigist. Kogeda ja näha ja tunda pisarsilmi tänu selle imelise elu eest.

See kõik vabaneb nagu ohkega vabadusse minu sees, ja ma mõistan, kuidas nii kaua ja liigagi tihti olen oma elust olnud kõrvaltvaataja rollis. Eemalt vaataja, eemale hoidja. Seinal sulanduja, taustal viibija. Ma ei pea praegu silmas vaatleja kohalolu tasandit, see on teine teema, vaid olen mõistnud, kuidas nii suure osa oma elust olen jäänud kõrvale siis, kui oleksin tahtnud osa võtta ja sundinud ennast vaikseks just nendel kordadel, mil oleksin tahtnud välja tulla ja oma hingelaul vabaks lasta.

Mõistan ja näen nüüd, kuidas olen hoidnud end väga tihti kõrvale PÄRIS elust, PÄRIS kogemustest ja inimestest. Vaadanud ja jälginud teisi elamas ja laienemas oma unistuste suunas, olen õide puhkenud teiste õide puhkemisest ja esiletulekust ilma ise seda kunagi päriselt kogemata. Ehk vaadanud teisi ja nende elusid eemalt nagu filmi, ja ise reaalsest KOGEMISEST kõrvale jäänud. Nautided ja kogedes läbi teiste ja jälgides neid oma elu loomas, pidasin ennast ühena paljudest oma uskumuste osana väheväärtuslikuks, et "mina ei saa niikuinii kunagi seda kogeda ega ennast nii elusalt tunda nagu nemad". Ja siis loomuliku peegeldusena kogesingi tõrjutust ja kõrvalejäetust. Kui veider mõelda, et see kõik on olnud kinni mõistuses, haavades, tunnetes ja mõtetes, mille olin enda omaks võtnud ja mille ümber oma identiteedi ehitanud.

See on miski, millele olen alles nüüd hiljuti veelgi sügavamalt ärkamas. Nüüd, mil kõik pannakse meile otse nina ette, et me sellele lõpuks otsa vaataksime. Aga oi, kui suur rõõm ja tänutunne on tunnistada ennast sellele mustrile järele jõudmas, seda lõpuks ometi läbi valgustamas. Oma sisemisel lapsel käest kinni võtta, hoida teda kõige armastavamas ja soojemas embuses; sosistada talle õrnalt "Ma ei hülga sind enam eales.." Ja lõpuks reaalselt minna ja kogedagi ja anda jõudu ja väge oma unistustele tiibade kasvatamiseks. Teha neid samme ja hoida ennast läbi iga hetke. Isegi kui iga hetk ei ole sama ja teinekord on kõike liiga palju ja mõistus sõidab oma lugudega sisse.. Siis kuskil on alati see miski, mis on igavene. Mis jääb alati tugisambaks kõigis tormides, mida kogeda võin, mis suunab ja hoiab alati. Nii et on aeg astuda pealtvaataja positsioonist välja ja võtta oma elu juhtroll iseenda kätte. Ja ma lähen.

Kogen.

Elan.

Ma ei hülga oma unistusi. Ma ei hülga iseennast.

(*ennast hoides: "Ma luban sulle")