Ma tõusen. Taaskord.

Viimasel ajal on just eneseväärtustamise teema minu jaoks iseäranis oluliseks tõusnud ja mida päev edasi, seda valjemaks tõuseb Väe hääl minu sees, intensiivistub kordades kogetav rahu ja energiatõus samaaegselt.

Kõige kummalisem on aga see, kuidas me ise sedasama Väge endas kardame. Aastaid täis enese salgamist, ohvrirollides elamist ja korduvates egomustrites vaevlemist tundusid kohati kordades lihtsamana kui nüüd iseendas peituva ürgse, taltsutamatu jõu avastamine. Ikka veel tekib tahtmine see alla suruda, eirata seda haaret vabaduse poole oma südames. Palju lihtsam on ju jääda vanadesse mustritesse ja laulda nutulookest edasi, seda vähemalt olen ma enda puhul märganud.

Sellepärast on teadlikkus meie sees üliolulise tähtsusega, just teadlikkus märgata ühe või teise mustri üleskerkimist, haarata selle sabast kinni ja vaadata, kui sügavale juured lähevad. Kui sügavalt ja millise tugevusega on see mõte/tunne meis kinnitunud. Mida rohkem teadlikkust sisse lubada, seda lihtsamaks see ajapikku läheb ja seda tasasemaks ja hapramaks jääb mõistuse hääl. Seda VALJEMAKS kasvab piiritu, kammitsemata vabadus meis.

Ma olen seda tundnud..

Karta oma Väge, iseenda tõelilisust niivõrd, et iseendalegi ei julge seda peeglis tunnistada.

Mitte tunnistada, et ma olen Kõik, Mis Praegu On ja et kõik on tegelikult hästi Selles Hetkes..

Olen kogenud seda eitust, ja sellega samaaegselt olen koheselt pidanud tunnistama mõistuse võidulkäiku eneses. Aga niipea, kui teadlikkus taas sisse astub, jääb voolav aeg seisma.

JA MA TUNNEN SEDA

Ma tunnen Iseennast, tõelist ennast, mitte seda mind isiksuse tasandil, vaid midagi, mis on niipalju haavatavalt lubav kui vägev samaaegselt, milles voolavad ühtaegu õrnus ja tõusvad ookeanid (suunavoolijad Iseenesesse). Ja see tundmus, see Iseenda essentsi tajumine võib tõusta teinekord kõige tavalisematel hetkedel..

Tõuseb päike üle pilvekaare, mu nägu soojeneb selle kiirte saatel, ja hetkeks on kõik kadunud. Ma tunnen vaid päikest ja ahmin õhku vaikuse üle endas. Ei midagi .. Ei ühtki mõtet, ühtki soovi. Mitte midagi muud, kui vaid see hetk.

Tunnen, et ma Tunnen Igavikku

Olen puudutanud midagi murdumatut. Neid näiteid võib tuua veel lugematul arvul, ja paljud inimesed kogevad aina rohkem ja sügavamalt Igavikku riivamas midagi kosmilist neis. See viib mäletamisse. Iidse elujõu voolamiseni me soontes. Seda on tunda, Sa juba tead seda tunnet..