Noppeid päevikust: Udus kulgevad päevad

Päevad on taas kui udus edasi liikunud - kiiresti ja samas nii, et kõik on olnud kuidagi kaduv.. Ja kuna ma pole enam kuigi tihti päevikusse kiiganud, olen avanenud mingi uue tasandi vabanemise suunas.

Kui varem oli igale kuule tagasi vaatamine ja analüüside tegemine tavaline harjumus, siis nüüd ei suuda õieti isegi mõtteliselt tagasi vaadata. Mis veebruaris toimus või ei toimunud, mis eesmärgid täitusid jms. No lihtsalt ei õnnestu, lineaarne aeg hakkab aina kiiremini (ja mõistusele hirmutavalt) kokku kukkuma, ja kuigi hirme-kõhklusi tuleviku osas tõuseb endiselt, tundub möödaniku tajumine ja tagasi vaatamine kuidagi unenäoline, peaaegu et oletamatu.

Ei suuda ega tunne nii palju vajadust tagasi vaadata, üks hetk on läinud ja teine tuleb. Tegelen selle järgneva hetkega, mis "tuleb", võtan elu ja olemisi-tegemisi paari päeva/nädala kaupa või just nii palju nagu parasjagu tarvis on.

Kas võiks siis öelda, et see nn tulevik hakkab samuti päriselt reaalselt kokku kukkuma ja sulab vaid ühte hetkesse kogetavaks? Samas kõik hirmud pole kadunud ja lahtisi otsi on veel küllaga..

Praeguses teadmatuses on kohe eriti palju taolist vabanemist, ja tunnen taaskord NII SELGELT, millise tunde kütkes tahan end tunda, millistesse sügavustesse ja rõõmu sukelduda ihkan ja kuhu oma elu üldse suunata soovin..

Aga kõik tundub samas kui seisakil ja pausile pandud, ja samas osa minust sosistab mulle vaikselt, milliseid samme astuda saan ja soovin. Peab jaguma vaid südikust ja pealehakkamist teha need sammud..

Kas ma usaldan?

Kas ma julgen usaldada?