Uus hoog, see väike samm

Uus hoog

Olen hetkel taas uut hoogu kogumas, palju vanu loore on langemas ja veelgi palju varjatud esile tõusmas, hirme, kahtluseid.. Aga taamaal tohutu usaldus ja alistumine elu käte vahele.

Kirjutasin vabas vormis mõned tundmused, mis läbi tahtsid tulla

On lihtsalt nii palju, mida ma ei tea. Nii palju, mis on minu eest varjul ja tundmata.

Tunnen end kõndivat rabedal teel, kus iga uus samm võib murendada veel enam seda niigi habrast pinnast mu jalge all.

Palju minnalaskmisi ja kergendunud väljahingamisi, kui mõistan taas mingi mõistuse sepistatud loo ebaolulisust elu üldisemas, laiemas kontekstis. Moondatud pilt tõest, mis on põgenemise teine nägu ja mida on läbi raputatud kordades ja kordades.

Hirmud ja kõhklused endiselt, mis ehituvad südame hääle ootamatu tärkamise peale, vajudes rahnudena, summutades selle julgust ning tasandades selle meloodiat.

Ja kuskil kõige selle keskel kogen endiselt uskumatut ajatuse ja vabaduse kergust.

Tunnen ja näen ega suuda uskuda, et nii nii paljud harjumused, millest arvas mõistus mitte eales lahti saavat ja paljud paljud hirmud, mida uskusin igavesti kogevat - läinud ja kadunud nii loomulikul, sundimatul teel.

Olen arvanud ja analüüsinud oma peas, et ainult raske aastatepikkuse vaeva ja närvirakkude kulutamisega kogen lõpuks ometi seda vabadust ja vabanemist moel, mis ületab minu kujutlusvõime piirid, mis on üle selle reaalsuse.. Aga nüüd näen, et see on osutunud vaid järjekordseks mõistuse püüdeks mind oma püünistesse tagasi tõmmata.. Kui kõik, mille pooles eales püüelnud olen ja mis on minu sügavaim igatsus, on nendest samadest võrkudest pääsemine, et ujuda köitmata kesk lõpmatuse ookeane.

Ja näha nüüd, kuidas pinge ja kontroll minu südame ümber aina väheneb, kuidas krambis käsi vähendab iga tõusva päikesega oma haaret.. - Ei midagi muud kui ime kogemine iga rakuga ja võimatu tunnistamine oma silmadega.

See on see ime, mis on kõigest segaduse keerisest minus endiselt avanemas, ja mida tunnen ja näen toimumas ka kollektiivselt paljudes, väga paljudes.

Meil ei ole kohe kõiki vastuseid varnast võtta, ega peagi olema. Meie hing kõneleb läbi teeviitade, sammukeste kaudu, mis avanevad tihti jupikaupa ja tasaviisi. Selles pole kiirustamist, tagant surumist või survestamist.

Pigem on see tajutav lilleõie vaikse, õrna avanemisena, kui tema õied sirutuvad väljapoole.

Nagu oja vulin, mis tuleb alguses mängeldes ja ettevaatlikult ja seejärel vabalt voolama hakkama.

Täpselt nõndaviisi olen kogenud, ja tunnen kogevat paljusid.

Me oleme kunst, mis ei pea ega saagi olla mõistetud kõigi poolt. Meie teekond ei pea olema kuidagi "loogiline".

Luba endal olla täpselt nii, nagu praegusel hetkel on. Ei pea suruma ega tagant kiirustama nii palju. Tihtipeale piisab vaid veidikesest usaldusest ja kukkumisest teadmatusse, kus oled juba alati hoituses viibinud. Lihtsalt see tundub hirmutav, sest me ei näe läbi selle looride, aga see on nii müstiline ja kutsuv ja süda sosistab "jah".

Tead seda tunnet, kui see tuleb. Sinu südame hääleke, mida saad vaid Sina kuulda ja tunda ja mis äratab Sinus kogu uinunud väe ja lõpuks pühib need segaduse jäljed ja mõistuse hirmud. See on üle kõige selle, mis on tuntud. See on palju imelisem ja võimsam, kui mõistus eales oodata suudaks..

See väike samm

Teinekord piisab vaid väikesest sammust, sellest ühest pisikesest muudatusest, et uue alguse alge saaks taas Sinus sündida. Üks hetk, üks kindel otsus astuda veel ühe sammu võrra edasi järgneva suunas. Isegi kui me ei tea, mis see järgmine veel endast kujutada oskaks, aga meie süda on täis usku ja teadmist, et see saab olema midagi erakordset ja imepärast, sest kuidas teisiti kui läbi täielikku vankumatuse ja usaldusse sukeldumise saaksime eales nihutada oma piire kaugemale sellest, mida tunneme, või arvasime end tundvat?

Kas oleme valmis hüppama? On see üldse hüpe, kui me TEAME, et oleme alati püütud, isegi kuni selle kohani, kus silmad põhjani ei küündi, aga usaldus ja usk meis on kõigutamatu ja kõikvõimas?