Vabaduse maigud

Sõnadega on tihti raske kokku võtta seda, mida tunnen ja olen kogemas, või kasvõi seletada lahti tühjuse kogemise kogemust. Eriti kõneledes viimasel ajal, tahaks justkui öelda kõike ja samas mitte midagi. Üle ääre ajav nagu kosk ja samas tasane nagu aurav teetassike oma lauanurgal.

Või kuidas seletada, seda tunnet, et ma lihtsalt tahaks olla nii VABA ja piiritlemata ja mitte vaid selle sõna otseses mõttes, vaid milleski palju laiemas ja avaramas, mis ületab igasugused mõõtmed ja hajub siis koos nende uskumustega sellest sõnast olematuks? Sest võib-olla juba pelk püüe anda vabadusele definitsioon võtab ära sellelt köitmatuse ja sunnib vabadust ennast välja joonistuma konkreetselt sätestatud raamistiku järgi.. Et just siitmaalt algab ja sealt saab lõpu.. Ei, ei kõneta see seletamine.

Ma ei taha anda sellele mingit põhjendust ega ka ühtegi ajendit vabaduse sirutumiseks. Ma ei pea sellele nii palju soodsat pinnast valmis väetama, vaid juurima välja umbrohud, mis kasvavad võsana minust selle ette ja millest mõned on oma väädid juba liiga tugevalt minusse saanud. Ehk, nagu olen seda kogenud ja tundnud, puhastada see hägune pind, et lihtsalt näeksin seda, mis on niikuinii alati olemas olnud ja luua oma hingeaias puhtus nii, et see saaks õiena minus taaskord oma täies pikkuses välja sirutuda. See pole pingutus ega surumine läbi seina, et saavutada võimatut. Tunnen seda rohkem kui lõdvenemist ja hingena olemist.

See kõik, kogu vabadus ja potentsiaal on nagu päike, mis on korraks pilvede taha vilksatanud. Ja selle taaskordseks esiletulekuks pole minu tunnetuse mööda vaja jõuga (isikutasandil) ennast lõhki kiskuda, et meeles saavutuste listis veel ühe linnukese kirja saaks. Kogen seda selletaolise hetkena, kui selg vajub vastu kohevat murupinda ja kogu keha lõdvestub koos temaga. Ja silmad on taevale kinnitunud, aga Su pilk on õrn, ja korraga hakkab pilvisus ümberringi vaikselt teisenema. Selginemine toimub osakese haaval ja sedaviisi, kuidas meel muutub üha pehmemaks. Valgus immitseb nüüd läbi hõredate kiudpilvede veel tagasihoidlikult, kuid seda voolab aina juurde. Täielikul väljahingamisel ja keha aina sügavamal vajumisel vastu Maad ilmub päike esmalt sirbina, ja siis lõpuks täies ulatuses välja..

See oli nüüd natuke teistmoodi ja luulelisem väljendusviis millestki nii loomulikust, mis ei vaja ühtki seletust ega selgitamist. Mida soovin sellega jagada ja mida olen kogenud - lõpuks jõuab kõik tagasi ühtsusesse. Kõik sulab üheks ja meie hinged on kõik samast lättekohast, kus jõuab välja Kõik. Ja et mõnes mõttes püüe kogeda seda vabaduse ja rahukiirguse olemust eeldab lihtsalt isiku kõrvaleastumist ja avanemist hingevalgusele, mis immitseb ja tahab aina rohkem läbi ja esile tulla ning mida ei saa mõistusega nii lihtsalt seletada. Pilvede hajumine, õrn hajumine, ja saab ilmsiks see, mis pole kunagi puudunud ja mida pole kuskilt juurde tekitada. Sellelt on vaja lubada langeda nendel looridel, mis varjutavad selle valgust.