Siin ma siis olen.
Teekond, mis sai alguse ligi 2 (kui mul õieti meeles on) aastat tagasi, on jõudnud omadega verstapostini, kus minu vahetusaasta Itaalias on vaid u 5 päeva kaugusel... 5 PÄEVA.... Mul on miskipärast alles viimastel päevadel ja nädalatel koitma hakanud, mida ma tegelikult nö teinud olen ja mida ette võtnud. Kõik see aeg, mu vahetusaasta Itaalias on tundunud justkui mingi kauge, kättesaamatu unelmana kuskil pilvepiiril ja taevakõrgustes, kuhu mina lõppude lõpuks ikka ei küündi. Nüüd on aga reaalsus kui uksele koputanud ja öelnud ,,HALLOOO LIIS! Äratus! Sa lähed ju kohe pea aastaks Itaaliasse!!" Ja alles nüüd tunnen, nagu olen seda häält kuulma hakanud :)
Olen eeldanud, et viimased päevad lähevad suure hurraaga ja pidevate rõõmuhõisetega kajamas läbi päeva, kuid asi on pigem hoopis vastupidiseks pöördunud. Eks loomulikult mul tuleb aina enam neid VAU hetki ja tihti tunnen, et minust tõuseb üles nii-nii suur õnn ja lõputu rõõmutunne, et tahaks lihtsalt kiljuda või mööda maja ringi joosta :D :D Võiks eeldada, et olen nüüd pidevalt rõõmus ja hõõrun oma Itaaliat teistele pidevalt nina alla, kuid ausalt öelda on kogu see pikk, õppetundide rohke teekond mind rahulikuks ja tasakaalukaks muutnud. Mida lähemale Itaalia on jõudnud, seda tugevamini on minus süvenenud teadmine, et ma nüüd REAALSELT lähengi kümneks kuuks kodust ära ja et tagasiteed enam pole. Ma olen õppinud selle kogu YFU ja vahetusõpilaseks pürgimise läbi rohkem, kui mitme kooliaastaga. OLen muutunud hulga küpsemaks ja asjalikumaks, hindan kõrgelt kõiki pingutusi ja inimesi oma elus ning tean, mida tähendab kell 3 öösel toetajatele kirjade saatmine, hinges õitsemas lootus, et kasvõi ÜKS neist vastab... Tean, mida tähendab rääkida kõrgete firmajuhtidega otse telefonis, samal ajal rahulikult hingata püüdes ning ette kujutades, et räägid kõigest vanemate või hea sõbraga. Tean, mida tähendab tunne, et kõik on kadunud ja lootus otsas, tean tunnet, kui pead hoolikalt oma nädalaid ja päevi planeerima, et õigeks ajaks kõik dokumendid-meilid saadetud/tehtud saaks. Ja loomulikult tean ma seda imelist tunnet, kui saad oma esimese rahalise toetuse inimeselt, kellel pole sinuga näiliselt mitte mingit sidet. Tean ka lüüasaamise valu. Tean tunnet, et tunned, et oled teistest YFUkatest kuidagi ,,maha" jäänud (kasvõi nt toetuste otsimisega). Tean tunnet, mida tekitab see uskumatult imeline, soe, ühtne YFU pere. Otsekui väljuks igast riigist maailmas üks tilluke tuluke, ühinedes sadade teistega tervest ilmast kuni lõpuks moodustub üks võrratu, hiilgav valguskera :) Seda tunnet tekitab mulle YFU ja see ongi tema suurim sõnum ja kehastus ning ma ei jõua mitte kunagi ära tänada seda imelist organisatsiooni ja neid vapustavaid inimesi, kes kõik selle võimalikuks on teinud. Ja loomulikult mu armas pere ja sugulased ning kõik inimesed, kes on mind toetanud.... Suur aitäh ka minu rahalistele toetajatele, teie panus on mulle ääretult oluline olnud.... Aitäh minu vahetusperele Itaalias, kes te mind seal paari nädala pärast peale keelelaagrit ja aastaalguseminari vastu võtate. Aitäh teile, suur-suur aitäh teile.
:D Ma olen oma jutuga juba päris rööbastest küll välja läinud, kuid lihtsalt pidin seda kõike ütlema ja tegelikult on veel nii palju asju, inimesi ja sündmusi , mille eest ma tänulik olen, kuid selle väljendamiseks ei jätku vist isegi sõnu piisavalt. Igatahes, ma olen kasvanud tänu YFU ja selle teekonna läbi saadud kogemuste kaudu nii tugevaks ja hoopis terviklikumaks inimeseks. Võib-olla sellepärast ma olengi nii rahulik ja erksalt malbe ootusäreva meelega uute sündmuste ja Itaalia suhtes :) Sest ma tõesti, ma olen nii kurb ja rõõmus kui ka ääretult tasakaalukas üheaegselt. Ootan huviga oma vahetusaastat ja inimesi, kellega kokku puutun ja elu õppetunde, mida saama hakkan. Tean, et lähen ja ilmselt tulen tagasi sealt veelgi küpsema ja rõõmsa inimesena, kes oskab näha maailma ja asju mitme külje, mitme erineva mätta otsast, sest olen märganud, et kogu aeg ühtesi ja samu asju tehes või kasvõi ainult ühes kohas elades kitseneb meie maailm tohutult. Otsekui paneks keegi sulle silmaklapid ette ning sa näed ainult ühte teed ja suunda elus, ei midagi muud. Uued kogemused ja eluviisid aga laiendavad neid klappe, sunnivad neid avanema ja asju teise nurga alt nägema. Täpselt niimoodi on ka minu maailm avanenud tänu YFUle ja tean, et tõeline avanemine seisab alles ees. Olen kindel, et tagasi tulles näen maailma lõputult suurel, vägeval moel ja et ringi rändamine ja uute kogemuste saamine jääbki minu igaveseks ,,nakkuseks" :D
Tegelikult tahtsin ma veel kirjutada oma teekonnast YFU vahetusõpilaseks saades, ehk täpsed kuupäevad täpses järjekorras koos sündmustega, mis leidsid aset alates taotlusankeedi saatmisest kuni pere leidmidseni välja (peale seda ei viitsinud rohkem kirjutada, kuid ega siis midagi enam ei juhtunud ka :D ). Idee originaalsuse tiitlit ma kahjuks endale võtta ei saa, nägin seda kunagi ammu ühe teise vahetusõpilase blogis (ajal, mil mina alles unistasin vahetusõpilaseks saamisest).
Seega, siin see on.
YFU teekond 2016/2017
2016. aasta
1. 10. veebruaril saatsin taotlusankeedi.
2. 23. veebruaril saatsin täiendankeedi
3. 25. veebruaril sain kutse valimispäevale (mida muide üldse kartma ei pea :) )
4. 28. veebruaril toimus valimispäev.
5. 29. veebruaril saan emaili, et olen läbinud valimispäeva positiivsete tulemustega :D :) (best day ever, sest just sealt algaski see imeline, peadpööritav ja kasvatav vahetusõpilase teekond tegelikult)
6. 7. märtsil käisin koos vanematega lepinguvestlusel.
7. 26. märtsil läksin toetajate otsimise koolitusele.
8. 20. mail sõlmisin YFUga koostöölepingu, valides sihtriigiks Itaalia.
9. 30. mail kandis mu ema esimesed 345 eurot minu YFU kontole, see läks minu taskurahast.
10. 6. juunil saatsin esimesed toetustaotlused 3 firmale.
11. 26. augustil sain rahvusvahelise faili.
12. 14. oktoobril (tähtaeg oli 15 oktoober :) ) sain rahvusvahelise faili täidetud.
13. 21. oktoobril saatsin YFUle enda stipendiumiprojekti.
14. 21. novembril sain teada, et olen stipendiumivoorus edasi pääsenud.
15. 29. detsembril sain teada, et ma ei saanud stipendiumi.
2017. aasta
16. Millalgi talvel oli YFU talvepäev (või mingi selline nimetus, pole kindel, kas see kõigil on).
17. 8. aprillil oli minu kodugrupi esimene kohtumine.
18. 21. aprillil sain esimese infopaketi koos reisi-lennuinfo, pangakaartide kasutamise jms kohta.
19. Ja 21. aprill oli kohe eriti tore päev ka sellepärast, sest siis SAIN MA ENDALE PERE!!!!
Nii et selline on olnud minu tee siia, kus ma praegu olen; lennuvalmis, ootusärev ja põnevil. Olen igavesti tänulik kõigile inimestele sellel teekonnal, suur aitäh kõigile, kes on mind ühel või teisel viisil abistanud või toetanud. Aitäh, aitäh teile :) :)
Viimased päevad on möödunud küllaltki aeglaselt, kuid eks see ole nii vist iga asja puhul, kui midagi väga-väga ootad :D Igatahes on palju tegemist ja tööd olnud, küll on vaja riideid pesta ja üle vaadata, küll hostperele kingitusi osta jne.
Võtan vahetusaastale kaasa ka vanavanematelt ja sugulastelt saadud kingid ning soovin neidki tänada ilusa ja liigutava ärasaatmise eest, mul on nii hea meel teie üle ning teadke, et sisimas tunnen ma suurt uhkust, et te mul olemas olete ja et te mul südamerahus Itaaliasse minna võimaldate. See tähendab mulle tõesti väga-väga palju :)
Kingitused :D :)
Mul on kodus ühed ennustamise taolised kaardid, seega puht huvi pärast proovisin nendega oma vahetusaastat ette ennustada, eks siis vaatab, kui palju need täppi panevad.
Nii palju sooviks veel öelda ja väljendada, kuid arvan, et sellest teen ükskord eraldi videopostituse. Järgmise postituse teen aga ilmselt juba Itaalias :D
Olge mõnusad,
Liis