Ciao, armsad sõbrad,
mul tuli mõte teha üks selline nimekirjalaadne postitus kõikidest asjadest, mida ma igatsen. Leian, et sellest teemast ei saa ei üle ega ümber, sest kõik jätkavad ikka pidevalt küsimist, et kas ma igatsen Eestit, oma sõpru, oma peret... Tahaksin purustada illusiooni, nagu piirduks kogu see igatsemise teema vaid sellega. Kes on vahetusõpilane või on olnud, teab, et selle juured lähevad veel palju sügavamalegi. Jah, ma tõesti teinekord tahan kallistada kedagi oma lähedastest, nendega juttu ajada ja sellesse ja tollesse kohta minna, kuid need hetked uhuvad minust üle nagu lained – kiirelt ja ilma suurema tagajärjeta. Samuti needki momendid, kui ma tunnen soovi mingit eesti toitu süüa. Kõik igatsused, nii suured kui väikesed. Ma lasen neil olla ja minna, ilma neisse klammerdumata ja jätkan täiel rinnal oma uue loodud elu elamist, minu omas uues maailmas. Seega tahaksin öelda, et selle postituse kirjutamine ei tähenda, nagu poleks mul mingit probleemi nende igatsusetunnetega, kuid samas leian, et sellise listi tegemine aitab mul endalgi lõpuks hea ülevaate mu aastast anda :)
neid pärastlõunaseid koolipäevi, kus ma sain õhinaga mõelda, mida põnevat mu ema mulle lõunasöögiks on valmistanud. Siin ma mõtlen, mis kujuga pastat ja kastet sellega ma täna sööma asun. Mitte et see mulle sugugi ei meeldiks, vastupidi, pasta on mu lemmiktoit, kuid olen mõistnud, kui palju huvitavaid variatsioone ikka erinevate toitudega leidub. Õhtusöögi osas leidub siiski rohkem neid, sest pasta selle alla ei kuulu
Magustoidu söömist. Siin seda ei eksisteeri, väljaarvatud pidudel.
Mingi korraliku hommikusöögi söömist. Kuigi mul pole küpsiste vastu mitte midagi
Eesti piima puhast maitset.
Puhast vee maitset.
Kõiki Eesti toite, isegi sülti igatsen, kuigi ma seda kunagi söönud pole. Olen mõistnud, et igal riigil on kui oma ,,maitse“ ja Eesti oma on lõppude lõpuks ikkagi mu kõige lemmikum
Oma külma voodit.
Elektroonilist pliiti.
Suuremat ja paremat kohvikeetjat.
Eesti puudutamist. Minu jaoks peitub see mullas, murus, puudes... Kuidas kellegil
Eesti keele kuulmist. Kuigi see samas ka hirmutab mind.
Rahulikku, vaikset klassi-õpikeskkonda.
Kirjalikke teste. Siin käib pea kõik rääkimise kaudu.
Hindeid ühest viieni. See kümnehinde süsteem lisab pinget veel juurdegi.
Inimesi, kes mulle ei ütleks, et ma blond olen.
Päevi, kus ma ei pidanud kogu aeg vastama küsimustele, kui külm ikka Eestis on.
Päevi, kus ma ei pidanud ,,vaprat eestlast“ mängima, ise suure vaevaga lõdisemist varjates.
Lund!!!!!! Kui ikka ilus päike lõõmab jaanuarikuus, tuleb igal eestlasel mõte suusatama-kelgutama minna. Sellistel päevadel viskan mina alati pilgu aknast välja, kuid palju ma ka ei üritaks, lund ma sinna lillelisele muruplatsile manada ei suuda.
Kontraste. Ma tahan vihma, tahan lund, tahan lõõmavat päikest ja kõike seda ühes aastas.
Arusaamist. Ma ei mõtle keelt, vaid arusaamist kõigest, mida itaallased räägivad. Kõikidest kuulsatest inimestest ja nende tegemistest, minu hostpere mälestustest, kui nad nendest silmad säramas räägivad.
Vabadust vol 1. See tähendab majast väljumist ja jalutama minemist. See tähendab minemist pärast kooli kuskile poodi-raamatukokku minemist ja pärast ise kojutulemist. See pidev autoga sõidutamine hakkab juba vaikselt ära tüütama.
Vabadust vol 2. See tähendab olla nii, nagu ma olen. Mitte kogu aeg naeratuse näole sundimist. Mitte kurbuse varjamist. Lasta end oma pereliikmete kõrval vabaks ja nendega olla nii tobe ja omapärane, kui parasjagu tunned. Mitte pingutamist, et endast kogu aeg mingi superversioon olla.
Mitte ootamist hetk nurga taga, enne kui sügava hingetõmbe teed ja ruumi sisened.
Kui ma ei pidanud inimestele kogu aeg seletama, kes ma olen ja kust tulen.
Kui ma ei saanud nii palju tähelepanu. Olgugi, et Itaalia on Euroopas, on eestlaste ja siinsete inimeste erinevus nii välimuses kui riietuses väga suur, nt kannavad Itaalia naised enamjaolt (kui mitte kogu aeg) musti riideid ja teevad musta värvi meigi, juuksed on samuti suures osas tumepruunid-mustad ja tihtipeale lokkis. Pruunidest silmadest rääkimata.
Kui ma sain inimestega rahumeelselt rääkida, ilma pika küsimise-seletuste palumisega
Igatsen saateid-filme, kus polnud KÕIGELE tekst peale loetud. Olgugi, et hääled on tihtipeale pärisnäitlejatega väga sarnased, on mõnikord erinevused ikka kohutavalt kontrastsed olnud.
Seda eestlaslikku rahu ja vaikust, looduse puutumatust ja püsivust.
Puhtaid linnatänavaid, renoveeritud hooneid.
Ma ei tea, Eesti on lihtsalt kuidagi nii puhas ja omapärane. Seda pole võimalik kirjeldada.
Parki, kuhu saab jalutama ja jooksma minna, kui ilus ilm on.
Praeguseks ma arvan on kõik, vähemalt mulle endale küll praegu meelde ei tule ja tegelikult polegi neid asju eriti rohkem, et kirja panna; mulle väga meeldib mu elu siin ja inimesed mu ümber ja tean juba, et jään Itaaliast nii paljusid asju igatsema! :D Selle riigi ilu ja mitmekesisust pole võimalik kirjeldada ja mul on siin juba täpselt 5 kuud veedetud :)
Tervitused ja kallid teile,
Liis