Tervitus ja häid pühi!!
Või õigemini, tere tulemast tagasi, sest ma isegi olen märganud, et mu postituste esinemissagedus internetis on vähehaaval suuremaks kasvanud (noh, blogi on ju ikkagi mõeldud kirjutamiseks?). Eriti praegu, jõulude ajal, kus on käed tööd täis ja aega peaks nagu vähem olema, olen ma leidnud selle natukese aja, et tegemistest kõrvale astuda ja blogi kirjutada. Usun, et viimaste mõtete kirjapanemine aitaks mind ennastki, see oleks kui oma hinge, oma südame avamine ja kõigi tunnete välja valamine, nii rõõmsate kui ka vähem rõõmsate.
Ma istun praegu oma hostõe toas voodi peal ja kirjutan. Tegelikult on mul oma armas toakene, kuid kuna vanem hostvend (mul on neid nüüd 2) on tulnud jõulude ajaks koju, olen mina tema toa hõivamisest mõneks päevaks loobunud ning saan samas võimaluse veeta rohkem aega oma hostõega, kes käib minuga samas klassis.
Perevahetus oli midagi, millest ma kunagi mõelda ei julgenud ja mida ma sisimas nii väga enne vahetusaastat kartsin. Tegelikult oligi mu kõige suurem hirm, et ei leia sõpru/lähedasi inimesi või et perega läheb kehvasti. Huvitav on see, et viimane täituski ja isegi niimoodi, et ma ise tähele ei pannudki.
Ma olin tõesti oma esimeses peres alguses õnnelik, kõik oli nii uus ja huvitav, mu pere tegi nalja ja nendega oli tõepoolest lõbus. Aga algus nagu algus ikka on raske, tegelikult väga raske. Me ei pruugi alati teada, mis meid ees ootab või mida uus algus meile toob/tähendab, kuid vähemalt iseenda puhul saan öelda, et ma olin endale ikka väga kõrged ootused seadnud, kui mitte ootused, siis olin vähemalt mõelnud läbi, kuidas olla ja kuidas käituda vahetusperes. Tõde on aga see, et ükskõik, kui palju sa loed või tead, reaalsus tihtipeale osutub ikkagi arvatust palju raskemaks. Väga hea võrdlus oleks väikese lapse näol, kelle värsked vanemad sünnitusmajast koju toovad. Esimesed päevad on täis kõike uut, uut ja uut: elevus, rõõm, stress ja võib-olla ka väike kurbus. Jah, sa oled neid tundeid ju ka varem kogenud, kuid mitte ealeski selles võtmes, kõik uued kogemused toovad pinnale uusi tundeid, ehk selliseid millest sul varem aimugi polnud. Näiteks sa ei teadnud, kui suur on rõõm, kui laps esimese sõna ütleb või kasvõi naeratab ja sa ei teadnud, kuivõrd suuremahuline võib olla hirm (tihtipeale asjatu) selle väikese olendi pärast sinu kätel. Korraga oleks elu kui
pea peale pööratud, sest sa ei tea, kuidas käituda. Mida teha lapsega, mida mitte teha? Kas kõik on ikka õige? Jah, sa lugesid ehk raamatust, mis kell tuleb süüa anda, kuid kui ,,õige“ aeg kätte jõuab, tahab laps hoopis magama. Järgneb segadus, hirm ja mure.
Just samamoodi ma võrdleks vahetusaastat, või vähemalt esimesi päevi sellest, milles sul arvatavasti pole aimugi, mida ette võtta. Segadus võib olla sama suur, ilma et sa midagi tegema peakski, õnneks pole sa ainus. Sinu vahetusperegi uurib, mis laadi inimene oled ja kuidas sinuga peaks käituma, sest lõppude lõpuks oled ju ikkagi võõras laps võõrast riigist võõraste kommetega ning tuleb olla ettevaatlik. Kunagi ei või teada, mis sind solvab või vihastab jne. Need võivad olla nii sinu kui nende mõtted, kuid lohutuseks tasub märkida, et see kestab maksimum nädal. Vähemalt nädala lõpuks on teil kõigil enam-vähem selge, kuidas koos hakkama saada ja kõige suurem awkward feeling on möödas. Kultuuride piirid hakkavad vaikselt üksteise sisse sulanduma, või vähemalt proovivad seda teha. See oleks kui faas, kus te tõesti hakkategi koos elama ja päevi veetma, võõrastusest saab korraga normaalsus ja imelikkusest tavalisus. Ma ei tea, kas te saate täpselt aru, mida ma mõtlen. Seda peab arvatavasti ise kogema, et täielikult iga keharakuga aduda, mida teismeline teises riigis viibides tunneb/tunda võib. Rääkisin ma aga tegelikult oma vanast vahetusperest, kuid jõudsin hoopis järgmise teemani :D Tahan öelda, et nii mina kui nemad tegid vigu, kuid tagantjärele mõeldes tugines kõik ikkagi arusaamatustele. Nemad ei võtnud mind kuulda ja mina võib-olla kuni mingi punktini ei võtnud neid kuulda, me ei mõistnud üksteist, nemad ei mõistnud, kui suurt stressi valmistasid mulle esimesed nädalad ja miks olin nagu olin ja mina ei mõistnud, miks nemad minuga sääraselt käitusid. Nüüd asju eemalt vaadates on pilt küllaltki klaar ja ma ei hakka sellel siiski rohkem peatuma. Kõik soovitused ja õppetunnid, mis ma sellest kogemusest sain, leiate eelmisest postitusest. Perevahetust ei algatanud aga sugugi mina, muide, olgugi, et mul tiksus see idee peas juba kaua aega ning lõpuks isegi palvetasin, et minema saaks. Mul polnud julgust YFU poole pöörduda ja rääkida, sest ma ausalt ei teadnud, mida öelda ja kuidas minu hostpere reageeriks. Lugu lahenes aga ise ning asja võtsid käsile hoopis mu hostpere, ilmselt juba nädalaid varem enne mulle teatamist. Ma sain perevahetusest ka päris huvitavalt ja ootamatult teada, muide. Meil oli just enne hostperega väike tüli olnud, sest ma tahtsin pidevalt Rooma minna ja ilmselt käisin neile väga peale. Niisiis ühe vestluse käigus rääkisime taas Rooma minekust ja sellega seonduvast, kui mu hostema korraga täiesti rahulikult lausus, et kui mulle uus pere Roomas leitakse, võin olla seal nii palju, kui vähegi hing ihkab. Ma olin terve vestluse nagu ,,mhm, okei“ ja siis järsku olin nagu ,,oot MIDA???“ . Eks see ikka paraja šokihoobi andis, nii ootamatult välja öelda, nii et ma ei suutnud algul uskudagi ja küsisin igaks juhuks üle, küll veidi arglikult, sest noh, nii awkward on ju ikkagi sellest rääkida. Hostema aga kinnitas et see on tõsi ja et mulle juba otsitakse peret. Ma üritasin säilitada nii ükskõikse näo, kui võimalik, kuid nii pea, kui oma tuppa läksin, oleksin rõõmust hüpata tahtnud :D ma olin tõesti niivõrd õnnelik ja tundsin, et asjad hakkavad viimaks paremuse poole liikuma. Nii tõesti oligi ja perevahetus tõi mulle suure kergenduse ja uue alguse. Ka kool jäi samaks ja nagu juba varem mainisin, saan oma uue hostõe ja kõikide teiste pereliikmetega suurepäraselt läbi, iga õhtu soovime hostemaga teineteisele head ööd musi ja kallistame hostõega. Eriti soojaks tegi seest ükskord, kui mu uus hostisa mind tutvustades ütles, et olen tema tütreke Eestist :) :D Igatahes totaalne muutus minu jaoks, ma poleks midagi sellist lootagi osanud ja kõik on läinud aina paremaks, loodame, et see jääb nii ka püsivalt ja usun, et jääb, sest minagi olen oma vigadest õppinud ja halvast kogemusest tervenenud. Uus aasta, tunnen, toob veelgi värskema alguse ja uue võimaluse kõige jaoks, ma vähemalt usun nii. Selle teema sulgemiseks (sest ma tõesti ei taha sellel pikemalt peatuda) kinnitan, et ükskõik kui kohutav perevahetus võib tunduda, see pole nii. Pigem annab see võimaluse värskelt alustada ja halvad kogemused selja taha jätta ja uskuge mind, kui sul on peres juba nii halb olla, siis vahetus tundub kui ainsa võimaliku päästeteena. Samas pean mainima, et rasked ja ebamugavad võivad olla just viimased jäänud päevad/nädalad vanas hostperes. See on nii veider tunne ja õhk on kogu aeg kui piinlikkust paksult täis. Mina näiteks ei osanud sellel perioodil (2 nädalaga läksin uude perre) ei musta ega valget oma perele öelda ja nemadki ei teinud suud lahti, kui siis vaid selleks, et mu minekust rääkida või minu vigade üle vinguda. Nad naersid samuti Eesti üle ja see viskas mul ka lõpuks nii üle, nt vana hostema küsis minult, milline on Eesti rahvalik luuletus ja suurimad kirjanikud ja minu vana hostõde tema kõrval naeris. Polnud vist vaja öeldagi, kui haavunult ma end tundsin, kuid neelasin selle siiski alla ja kannatasin need 2 jubedat nädalat kuidagi hambad ristis välja. Ma nimetaks seda perioodi haitumiseks. Tegin kõik võimaliku, et nad mind ei märkaks, kuna kunagi ei võinud teada, millal minuga röökima hakatakse ja lõpuks ega nemadki minust enam palju välja teinud. Huvitav oli see, et hoolimata kõigest mu vana hostema kinnitas, et jääme ikkagi kontakti ja külastame vahel ning kui jättis minuga hüvasti, kallistas mind nii kõvasti, et pidin peaaegu ära lämbuma :D Ma pole siiani täpselt kindel, mis motiividel ta minuga suhelda tahaks või mis teatrit teha plaanib, kuid ma ei mõtle sellele. Mul on uus pere ja uus elu ja ma ei pea suhtlema inimestega, kellele pelgalt mõtlemine aju halvab. Nagu ütles veel üks meie lennu tüdruk, et on õppinud vahetusaastal olema eelkõige isekas, ehk mitte talitama teiste inimeste tahtmiste järgi. See on eelkõige ikkagi MINU aasta ja kui teatud inimestega suhtlemine tekitab minus halva tunde ja kisub vanad haavad lahti, siis miks peaks ma seda tegema? Peaaegu pool mu vahetusaastast on läbi ja ma tulin siia selleks, et iseennast kasvatada, et olla õnnelik.
Kuidas ma end aga praegu jõulude-uue aasta lävel tunnen? Eks raske on, pole vaja hakata seda varjama või tõde ilustama. Tegelikult hakkas mul juba detsembri alguses mingi arusaamatu kurbus tulema, igatsus, melanhoonia (on see õige sõna?), ma ei tea isegi. Kogu see jõulutrall ja kingituste ostmine ja kaasnev elevus ning rõõm, mida olin varem Eestis kogenud, kogesin ka siin, Itaalias, kuid hoopis teises võtmes. Ma pole kindel, kas saate minust aru. Ma ei saa isegi endast vahel aru. Ühel päeval on nii, teisel naa, üks päev tahaks nutta, teisel päeval vaid naerda, mõnikord ja väga tihti on lihtsalt selline meh tunne. Usun, et see on nii iga vahetusõpilase puhul ja seda ei saagi enne mõista, kui oled läbi elanud. Tunne, kuidas terve sinu maailm on pidevalt pea peale pööratud ja rööbastele saamine võtab üksjagu aega. Asi pole isegi vaid tunnetes, vaid just sinu mõtetes ja olemuses, endas osade avastamine, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Ma pole kindlasti see sama tüdruk, kes lennukile läks. Ausalt öelda, ennast vanadest videotest vaadates ei tunne ma ennast tihtilugu äragi :D Mitte välimuse mõttes, kogu minu isiksus ja olemus näib teistsugune. Olgu, kaldun taaskord teemast kõrvale. Ma ei taha kulutada nii palju aega siiski blogile, sest olen õppinud, et prioriteedid peavad paigas olema ja minu prioriteet number 1 on mu uus hostpere. Tõesti ei jõua kirjeldada, kui väga mul vedanud on. Ma armastan ja hindan neid lõputult.
Kui ma saaks praegu siiski valida, kas oleksin pigem Eestis või Itaalias, mida valiksin?? Ma ei tea täpselt, mida vastata. Ükskõik, kui ilus ja tore Itaalia on, on Eesti jätkuvalt mu kodumaa, koht, kus on mu juured ja inimesed, kes mind armastavad. Minu perekond, päris pere. Tean, et jõulud pole kerge aeg mitte ühelegi vahetusõpilasele, seega kaldub Eesti minu kaalukausis ikkagi enamuse poole. Annaksin praegu kõik, et oma pereliikmetega see kaunis periood veeta, kuid tunnen end samas rahulolevana ka siin, siinsamas, kus ma praegu olen. Võib-olla olen ma mõtetega praegu rohkem küll Eesti juures, kuid tuletan endale meelde, kus ma füüsiliselt praegu olen ja kui oluline on keskenduda minu elule siin. Kohalolek ongi ju vist see kõige olulisem.... Või hetkes viibimine... Või lihtsalt kõigega kaasa voolamine ja lahtilaskmine ja usaldamine.
Mulle meenus, kuidas maitsevad Eesti piparkoogid. Itaalias neid tõesti ei ole, ainult IKEAst saab tellida, kuid needki pole midagi erilist. Mäletan, millist rõõmu valmistas piparkoogitaigna mätsimine käte vahel ja neile hiljem värvilise glasuuri peale pigistamine. Hoiame ühes seda mälestust, nagu sooja küünlaleeki mu käte vahel või nagu sooja teekruusi, kuhu oma käed peale lumist talvepäeva ümber heita.
Olge tublid.
Teie Liis
