Viimasel ajal on minu peas valitsenud segadus. Tunnen, et ma isegi ei taju täpselt oma tundeid ja nende sügavust ja mõõtmeid endas, osalt ei oska ma arvata ka nende põhjust. Ma pole kindel, kas asi on selles, et minu vahetusaasta hakkab oma otsi vaikselt juba kokku tõmbama või et ma tunnen, et olen tõesti suureks saanud. Olgugi, et see argument puudutab ehk vaid kaudselt vahetusaastaga seotut, ei saa ma jätta rääkimata selle olulisusest. On tõsi, et need kuud välismaal on mind kui varem kogenematut teismelist palju muutnud. Kui ma nüüd sellele ajale pilgu peale heidan, tunduks kõik kui üks suur unenägu. Nagu mitte miski sellest poleks tõsi olnud, otsekui oleks ma Eestis oma koduses voodis magusasse unne vajunud ja siis mitu kuud hiljem taas sealsamas kohas ärganud, alateadvus ikka veel pungil mulle armsatest inimestest ja mälestustest, mis otsivad ja uuristavad kui tee läbi minu südame ja enamgi veel, et täiel lainel särada. Mõnikord kõnnin ma oma kodulinna või oma teise armsa linna (kus toimub minu põhielu ja vabaaeg, sest mu kool on seal) tänavatel, uurin tasa tegutsevaid inimesi ja lasen kevadisel tuulel läbi kopsude voolata. Mõnikord ma lihtsalt istun ja vaatan imeliselt kaunisse vaatesse mäeharjalt või uudistan hoonete siluettidele langevat päiksekuma. Kevad on toonud minus kui omamoodi uue ärkamise. Õnne ja kurbuse tunde. Kiirgamise ja vaibumise tunde. Uue alguse ja lõpu tunde. Mõistmise, et kõik, kogu mu teekond siin Itaalias ja elus üleüldiselt taandub lõppude lõpuks ainult minule, et mina kujundan oma elu siin ja praegu ja et mul on alati valikuvõimalus. Tunnen, et kõik see, mida ma loonud olen nende kuude jooksul, on otsakorrale saamas; peagi sulgen ukse sellele maailmale ja alustan uut elu oma kodumaal, Tallinnas.
Kas nii ongi see määratud olema? Kas see elu siin oligi määratud olema lihtsalt üks UNENÄGU? Paljud ütlevad, et vahetusaastalt tagasi tulles vastab see igati tõele, kuid mina ei taha unustada. Ja ma ei taha olla ka unustatud. Tahan olla rohkemat, kui lihtsalt tüdruk, kes kord käis siin kohalikus koolis, kes jälgis säravail silmil igat uut tegevust kui
väikest maailmaimet, kes kord jalutas neil tänavail. Tahan olla rohkemat, kui vaid nimi paberil. Tahan mäletada ja olla mäletatud. Kuidas küll kujundada vahetusaasta nii, et see jääks ka PÄRISELT üheks osaks su elust, mitte kui virvendusena kuskil hingesügavustes? Olen rääkinud samuti teiste vahetusõpilastega siin sellest teemast ja nemadki tunnistavad, et on samamoodi segaduses. Nemadki ei tea, mida hiljem peale hakata, kuidas võtta vahetusaasta endaga kaasa nii, et see oleks ka päriselt mäletatud. Kõik koos, nende kuude jooksul, oleme me vorminud kui väikse perekonna. Kõik isemoodi ja erinevad inimesed, samas nii ühesugused. Oleme läbi raskuste saanud täiskasvanuteks, kuid osalt ihkame alati oma lapsepõlve tagasi. Leiame rõõmu väikestes asjades, kuid oskame hinnata ka probleemidest vabana olemist. Võib-olla mitte keegi meist ei tea veel, kuhu edasi või mida me elult tõeliselt tahame, kuid teame vaid tunnet, seda tundesädet, mille kütkes me elada tahame.
Liis